Johan Huizinga „Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse."

Kaks aastat tagasi pidin kirjandusteaduse aluste kursuse raames kuulama loengut hermeneutikast. Ma ei saanud mitte midagi aru ja lõpuks oli Huizinga ainus, kes käsitletavaist autoreist millegagi meelde jäi. Õieti oli Huizingast juttu seletuseks Gadameri teooriatele, mis seletasid kunstiteost kui mängulise tegevuse jääki ehk mängu kristalliseerumist. Igatahes nüüd on kaks aastat möödas, ma olen natukenegi targemaks saanud ja katsun end nüüd tasapisi kurssi viia teostega, mida ma enne olin üritanud eksamiks selgeks saada, lugedes igaühe kohta paarilauselist kokkuvõtet. Tuleb välja, et kui raamat ise läbi lugeda, on asi palju selgem. Nii ka siis „Mängiva inimesega”. 

Johan Huizinga (1872-1945) oli muidu hollandi kultuuriloolane, kelle kaks teist tähtsat teost on „Erasmus” ja hiliskeskaja vaimuelu käsitlev „Keskaja sügis”. Haridus- ja õpetlasetee jooksul tegeles ta palju idamaiste (eriti vanaindia) keelte, kultuuri ja religiooniga. Raamatu algusest lõpuni üritatakse vältida „vaimset lühiühendust, mis kuulutab kõik mänguks”(lk 234) (ainult et lõpuks jõutakse ikkagi selleni välja). Kaheteistkümnes peatükis vaadeldakse mängu ja võistluse mõisteid ja tähendust; mängu seost õiguse, sõja, tarkuse, poeesia, filosoofia ja kunstiga; kultuure minevikus ja tänapäeval mängu vaatepunktist lähtudes. Oluline on märkida, et Huizinga ei tegele kultuuri mängust arenemisega tõestamisega. „Kultuuri algtasemeil teda mängitakse. Kultuur ei tärka mängust nii, nagu elav vili vallandub emaihust, kultuur areneb mängus ja mänguna.”(lk 193) Siuke lugu siis hoopis. Selle järelduseni viiv mõttekäik on aga iseenesest veel huvitavam. Kuna Huizinga oli suur idamaade tark, pole näitlikustav materjal mitte ainult Õhtumaa kultuuriruumi puudutav, vaid väga suur osa näiteid on hoopis seoses muistse hiina ja india kultuuriga, lisaks veel kõik indiaanisuguharudega seotu. Selline haare ei muuda selgitusi eurotsentristlikuks ja see on ju hea asi. Pealegi oli selline mõte kultuuri arenemisest mänguna üleüldse minu jaoks intrigeeriv, kuna ma polnud selle peale enne õieti üldse mõelnud ja uutest asjadest on ikka huvitav lugeda. 

Oeh, sellisest mitteilukirjanduslikust raamatust ülevaate tegemine on liiga essee kirjutamise moodi ega taha sellepärast seepärast eriti õnnestuda... Aga soovitan kultuurihuvilistel lugeda, võib valgustavalt mõjuda. Ma tean vähemalt üht tarka inimest, kellele see teos selles mõttes abiks on olnud.