Carl-Henning Wijkmark "Nüüdisaegne surm" LR 2006/32

Aasta on 1978 ja Rootsis on tähtsad ninad jõudnud arusaamisele, et kuidagi tuleb taastada loomulik surm, kuna vanurid ja muud majanduslikult ebaproduktiivsed sihtrühmad on riigile rahaliselt liialt koormavaks muutunud, sest moodne meditsiin suudab neid liialt kaua vegeteerivatena elus hoida. Tuleb välja mõelda, kuidas väeteid varem väärikalt lahkuma veenda. Selle tarvis korraldatakse kahepäevane rangelt salajane sümpoosion, kus oma ala eksperdid peavad ettekandeid sellise sekkumise poolt ja vastu. Teos koosnebki neist ettekannetest, mis on omavahel seotud umbes nagu näidendi tekst. Kui teos 1978. aastal ilmus, ei pälvinud see erilist tähelepanu, kuid 2005. aasta kordustrükiks oli olukord muutunud - mis 30 aastat tagasi lugedes näis olevat satiir, oli selleks ajaks juba vaat et tõeluseks saanud. Kuigi Rootsis pole senini eutanaasiat legaliseeritud, on üldine suhtumine ju paljuski muutunud. Halastussurm pole teoses aga kaugeltki mitte ainus võimalik lahendus ühiskonna vananemisele lõpp peale teha. Surnuaiad võtavad palju ruumi ja kes neid haudu ikka koristamas viitsib käia - kindlasti õnnestub selgitustöö käigus inimesi veenda, et oma teatavat võlga ühiskonna ees võiksid nad tasuda oma surnukehaga, millest seepi ja väetist tehtaks. Kaunis, kas pole... Huvitav, kui kaua peab veel aega mööduma, et sellisedki ideed tõeluses aktsepteeritaks muutuksid?
Vägagi huvitav lugemine igatahes, soovitan!