John Fowles "Maag"

Kuna tegemist on suhteliselt kuulsa ja mitte eriti hiljuti ilmunud teosega, oleks üsna mõttetu sisu ümber jutustama hakata, aga paari sõnaga siiski. Oxfordi lõpetanud päris intelligentne keskklassi noormees Nicholas Urfe läheb ühele Kreeka saarele inglise keele õpetajaks. Vahetult enne Inglismaalt lahkumist tutvub ta austraallanna Alisoniga. Kuigi tüdruk temast sinna maha jääb, on Alison läbiva tähtsusega tegelane teose lõpuni välja. Phraxose saarel tutvub Nicholas ekstsentrilise ja erakliku rikka vanamehega, kes ta psühholoogilis-näitemängulisse jumalamängu kaasab... Järgneb palju psühhoanalüüsi, ilusaid naisi, valetamist, müstilist filosoofiat, antiikmütoloogiat ja meeletult allusiooone, millest ma ainult murdosale pihta sain. 

Nüüd põhjustest, mis selle raamatu mu jaoks ülimalt kütkestavaks tegid :) Protagonist oli enamalt jaolt tõeline mölakas, aga huvitaval kombel pani miski talle algusest lõpuni kaasa elama. Kuna teos on parasjagu pikk (veidi üle 700 lk), tuli kusagil esimese kolmandiku lõpus hirm peale - äkki pole lõpuni nii kaasahaarav ja vajub ära. Aga ei! Raamatut oli algusest lõpuni raske käest panna. Mis raskusesse puutub, siis see oli ka ainus halb asi teose puhul - päris tüütu on sellist tellist endaga kaasas vedada. Siis need looduskirjeldused. Reeglina on mul suur kiusatus sellised kohad vahele jätta, aga "Maag" oli siingi erand. Võib-olla on põhjus mu isiklikus suhtes mediterraanse loodusega, aga võib-olla ka mitte. Igatahes olid need kirjeldused ülimalt nauditavad, eriti kuna samal ajal mu akna taga lund sadas. Pean kurvastusega tõdema, et vähemalt pooled vihjed antiikmütoloogiale jäid mulle arusaamatuks, sest kuigi ma võisin neid nimesid teada, ei tea ma kõiki müüte nende taga. Kahju. Aga kui siis ikka sain mõnest subtiilsest vihjest aru, oli selle võrra kohe topeltrõõm :)

"Maag" on kindlustanud esindatuse mu sel aastal loetud raamatute esiviisikus. Mul oli parasjagu hirmsasti vaja lugeda midagi sellist, mis mind kuidagigi liigutaks. Fowles liigutas ja kohe parem hakkas :)