Jüri Ehlvest "Palverännak"
Ükskord ma juba üritasin siin kuidagi Ehlvesti loomingut edasi anda, ümber jutustada, mida iganes, igatahes ei tulnud see küll kuidagi välja. Lõpetasin äsja ta novellikoguga "Rahuldus", sellega läheb ilmselt sama keeruliselt, siinkohal käsitlemist leidva romaaniga "Palverännak" on asi veidi lihtsam. Tõsi, alguses oli lugedes taas tunne: kuidas on võimalik, et lause on arusaadav, kaks lauset koos on arusaadavad ja põhimõtteliselt on arusaadav ka üks peatükk, aga kaks peatükki koos moodustavad juba midagi käsitamatut. Kui see hoomamatus umbes paarikümnendal leheküljel üle läks, tuli juba vaimustusest pisar silma. Raske öelda, mis nii liigutav oli, aga tekst muutus ühtäkki metsikult nauditavaks ja mul oli ülimalt kahju, et nii andeka mehe näpud enam kunagi ühtki uut teost ei sünnita. Ümber jutustada on seda siiski suhteliselt keeruline, aga ma üritaks sisust aimu anda mõnda tsitaati kommenteerides. "See suur tervikjutustus. mida ma siin jutustan, koosneb üldjoont