1990ndate Inglismaal meenutab 31-aastane Kathy H. üleskasvamist kummalises muust maailmas isoleeritud Hailshami internaatkoolis ja sellele järgnenud etappi Cottages-nimelises asutuses. Hailshami kooli teeb eriliseks alguses arusaamatu loomingulisuse rõhutamine. Andetu õpilane on määratud olema õnnetu ja pälvima hukkamõistu. Lapsepõlvest peale tegelevad kõik pühendunult luuletamise, joonistamise, maalimise ja meisterdamisega ning aeg-ajalt külastab kooli keegi salapärane Madame, kes oma veel salapärasema galerii jaoks parimad tööd välja valib ja kaasa võtab. Teine kooli eripära on tervisele tähelepanu pööramine. Väiksematessegi vigastustesse suhtutakse ülima tõsidusega ning arstlikud kontrollid toimuvad ebanormaalselt tihti. Kooli maavaldustest väljumine pole lubatud, aga huvitaval kombel ei paista keegi selle vastu ka huvi tundvat. Lokkab ülim passiivsus ja huvipuudus. Õigupoolest ei sea õpilased peaaegu kunagi midagi kahtluse alla, justkui neil endil mingisugust vaba tahet polekski. Kui keegi ka vahel tõstatab mingi sellekohase küsimusi, vaikitakse see maha kui ülim tabu. Teatakse vaid, et pärast Hailshami lõpetamist umbes 16-aastastena viiakse igaüks üle Cottages-sse, kus nad mõnda aega teiste doonorite eest hoolitsevad, kuni saabub nende endi kord paar organit ära anda ning seejärel surra (suremise asemel on küll kasutusel eufemism completion). Lugu pole aga mitte pelgalt elundidoonorlusest, vaid kloonimisest, meenutades tihtipeale antiutoopiat, muutumata päris tüüpiliseks ulmeks. Miks siis ikkagi loomingulisus nii oluline oli, jätan parem välja ütlemata, muidu rikun lugemiselamuse ära. Tegemist oli "The Remains of the Day" kõrval mu teise lemmikteosega Ishigurolt. Tõde ja saladuse lahendus on aimatav juba alguses, kuid see tehakse lugejale selgeks samm-sammult, väikeste vihjete ja imelike seikade kaudu. Soovitan väga.