Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Algselt kirjutas Waugh novelli mehest, kes satub džunglielanike kätte vangi ning on sunnitud oma elupäevade lõpuni oma vangishoidjaile Charles Dickensi teoseid ette lugema. Sarnase süžeega loost sai romaani „Peotäis põrmu“ eelviimane peatükk, mis küll erineb ülejäänud teosest nagu öö ja päev, kuid sellele järgnevat suurepärast lõpplahendust arvesse võttes ei mõju see eriti häirivalt. Kui see kõrvalepõige kuhugi Brasiilia metsa välja arvata, on sündmuste aegruumiks 1930ndate aastate Inglismaa ja vaatluse all pole mitte kirjandushuvilised metslased, vaid Henry ja Brenda Lasti lagunev abielu. Esimene tõsisem löök saabub koos John Beaveriga, kes end nende juurde Hatteni härrastemajja külla nihverdab ja perenaisega mehkeldama kukub. Beaver on noor, ebameeldiv ja vaene tõusik, kes elab koos oma emaga ja veedab suurema osa ajast kodus telefoni kõrval passides ja oodates, et keegi ta lõuna- või õhtusöögile kutsuks. Kuna Henry Last on ebanormaalselt kiindunud oma ajast ja arust gootilikku härra

Raamatu tagakaanel iseloomustatakse kultuskirjanik Bukowski kirjutamisstiili kui teravmeelset, iroonilist ja häbitut. Põhimõtteliselt võin ma sellega nõustuda, aga see ei tähenda, et mulle „Naised“ karvavõrdki meeldinud oleks. Romaani peategelane, autori alter ego Henry Chinaski on viiekümnendates eluaastates ülimalt produktiivne, kuid mõõdukalt kuulus kirjanik, kes on oma missiooniks võtnud naiste süvauurimuse, keskendudes peamiselt jalgadele ja nende vahel leiduvale. Selle püha eesmärgi poole püüdlemist saadab pidev joomine. Nii võimegi neljasaja lehekülje ulatuses jälgida, kuidas peategelane tütarlapsi paneb või endal nina täis tõmbab või mis juhtub, kui neid kaht tegevust ühel ajal üritada teha. Minu jaoks oli kogu teos sama sisu ja vormi vähemalt kuueteistkümnekordne kordamine, kuna peaaegu kõik, mis järgnes 25. leheküljele, oli juba enne ära öeldud. Tõsi küll, naiste nimed ja vanused varieerusid. Võibolla aastal 1978, kui see teos valmis, mõjusid need pealiskaudsed, kuid otseko

Prantsuse multitalent Boris Vian on üks neist lugematuist andekaist inimesist, kes oma kuulsusehetki ise näha ei saanudki. Sündinud 1920. aastal, jõudis ta oma napiks jäänud 39 aasta pikkuse elu jooksul mitmel loomingulisel rindel rügada, kuid selle aja vältel saavutatud läbimurre polnud kuidagi võrreldav postuumselt saabunud tunnustusega. Vian polnud mitte ainult kõikvõimalikes žanrides katsetav kirjanik, vaid ka tõlkija ja džässmuusik. „20. sajandi klassika“ sarjas ilmunud „Päevade vahu“ saatesõnas on Triinu Tamm kenasti ta värvika eluloo kokku võtnud, mistõttu suunaksin huvilised seda lugema ning piirduksin siinkohal vaid ühe lustaka seigaga Viani karjääris. Nimelt töötas ta 1940ndate aastate alguses asutuses, mille ülesandeks oli Prantsusmaal toodetavate ja kasutatavate kaupade normide väljatöötamine ja kooskõlastamine. Boris Viani panus oli sõimusõnade normide väljapakkumine. Paraku ei kiitnud seda heaks tähtsad komisjoniliikmed. Selline krutskilikkus hingab lugejale kuklasse ka

Põhimõtteliselt olen ma loobunud üritamast kellelegi ümber jutustada Ehlvesti loomingu sisu. Kahel korral ( 1 , 2 ) olen seda küll siingi blogis püüdnud, kuid üsna ebaõnnestunult. Siinkohal tahaksin tsiteerida 2006. aasta Vikeraare 12. numbris ilmunud „Palverännaku“ arvustust Neeme Loppilt: See tähendab, et „Palverännaku“ (ja üleüldse Ehlvesti) nautija on omamoodi perversne lugeja. Ta naudib iha selguse järele, terviku saabumise ootust ning teadvustab samal ajal, et see on võimatu. Lugeja n-ö piinab ennast ning tunneb sellest mõnu. Ehlvesti nautija tõdeb, et kuigi tekst ei moodusta lugu, on see ometi köitev. Selle 2001. aastal ilmunud novellikogu üheksa loo seas on minu arvates „Komberdaja“ pealkirjaline novell ainus, mis kannatab tavapärases mõttes ümberjutustamist. Autor on uusaastaööl sõitmas oma naisega viimase emakoju, kuid teel sinna teevad nad peatuse Voore mõisa juures, millega minategelasel (on see nüüd Ehlvest või mitte, polegi vist oluline) lapsepõlvemälestused seotud on.

Iris Murdoch liigitub koos Kazuo Ishiguroga minu jaoks kategooriasse 'ebastabiilsed autorid', kelle loomingust paistavad mulle naudingut pakkuvat keskmiselt pooled teosed. Kui "Jackson's Dilemma" oli üsna keskpärane, siis järgmisena loetud "Philosopher's Pupil" osutus äärmiselt kütkestavaks ja huvitavate mõtte- ning süžeekäikudega romaaniks. Kahjuks lugesin ma seda päris ammu ja olen pädeva arvustuse kirjutamiseks sellest liiga palju unustanud. See-eest lugesin peaaegu hiljuti gootilike motiividega rikastatud/vaesestatud Murdochi teost "The Unicorn", millest mäletan veel piisavalt, et paar sõna siia kirja panna. Paraku on see üks neist autori teostest, mis minus erilisi vaimustusepuhanguid ei tekitanud. Sündmused käivitab Marian Taylor, kes otsustab vastu võtta õpetajakoha kusagil pärapõrgus asuvas Gaze Castle's. Kohale jõudes leiab ta õpetust ootavate laste asemel eest kummalise naisterahva Hannah, kes õpetaja asemel pigem sõbranna jä

"Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" on prantsuse soost kirjanduse õppejõu ja psühhoanalüütiku söakas püüe veenda lugejaid lahti saama häbist, mis kaasneb raamatute mittelugemisega. Arvatavasti tunnevad paljud raamatuhuvilised kuklas eluaegset survet lugeda veel rohkem, kui nad just parasjagu teevad, kuigi on ilmselge, et kõiki maailmas avaldatud lugemisväärseid teoseid pole kuidagigi võimalus ühe elu jooksul alla neelata. Õieti on asjatu isegi lootus läbi närida lugeja kultuuriruumis kanoniseeritud teosed, mille tundmist ühelt vähegi endast lugupidavalt kultuurselt inimeselt oodatakse. Bayard näitab nii päriseluliste kui kirjanduslike näidete abil, kuidas raamatu läbilugemine pole tegelikult üldse vajalikki sellest rääkimiseks. Oskamaks sõna võtta Joyce'i loomingu teemadel, ei pea tingimata "Ulysses't" või "Finnegans Wake'i" läbi lugema, piisab nende teoste sirvimisest, arvustuste lugemisest või kõrvade lahtihoidmisest, kui teise