Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Pilt MTV3 koduleheküljelt . Pentti Saarikoski (1937-1983) positsioon sõjajärgses soome kirjanduselus on mitmes mõttes ülivõrdeline. Ta oli üks olulisemaid (poliitilisi) luuletajaid 1960/70ndatel, olles samal ajal ka märkimisväärse tähtsusega tõlkija, soomendades selliseid taieseid nagu Homerose "Odüsseia", Joyce'i "Ulysses", Aristotelese "Luulekunstist" ning lisaks hulga oma kaasaegsete (Saul Bellow, Philip Roth, Henry Miller, J. D Salinger) teoseid. Saarikoski saavutused ei piirdunud aga ainult kirjandusega, kuna ehk rohkemgi tähelepanu pälvis ta oma metsiku eraeluga, milles peaosa etendasid alkohol (näha ka ülalolevalt pildilt...) ja naised. 1968. aastal sattus ta deliiriumiga suisa haiglasse, aga oma joomisharjumusi ta veel sellise pisiasja pärast muutma ei hakanud ning lasi aga samamoodi surmani edasi. Abielus jõudis ta olla neli korda, juhuslike naiste kohta mul andmed puuduvad. Ei tasu aga arvata, et sellise eluviisiga kaasnenud avalik tähelepan

Seekord ei taha ma kirjutada mitte eelkõige loetu sisust, vaid lugemisest enesest, õigemini võõrkeeles lugemisest. Kui inglise keeles lugemine on midagi üsna iseenesestmõistetavat, siis teiste õpitud võõrkeeltega mul nii libedalt läinud ei ole. Poolteist kuud tagasi lõpetasin minu jaoks esimese soomekeelse teose (Mika Waltari "Kuka murhasi rouva Skrofin?") lugemise, kuigi tuleb tõdeda, et tegemist oli lihtsustatud variandiga sarjast "Helppoa lukemista suomeksi". Huvitaval kombel ei tekitanud see minus eriti mingisuguseid emotsioone. Ju sellepärast, et soome keel pole justkui tõeline võõrkeel, kuna seda õppimatagi on arusaadavat rohkem kui arusaamatut. Küll aga tekkis mul väga palju mõtteid ja tundeid pärast kahe esimese ungarikeelse raamatu läbilugemist. Seoses koolikohustustega pidin sooritama eksamid, mis põhinesid Péter Hajdú õpikutel "Bevezetés az uráli nyelvtudományba" ("Sissejuhatus uurali keeleteadusse") ja "Az uráli nyelvészet alapk

Hal Bregg saabub kosmoseekspeditsioonilt, mis tema jaoks kestis kümme aastat. Maal on aga vahepeal möödunud üle saja aasta ning ühiskond kuhu Hal peale pikka ja kurnavat äraolekut saabub pole kaugeltki mitte see sama, millest ta omal ajal lahkus. Tänu kõigile maailmakodanikel läbiviidavale bezatreerimisprotseduurile on inimestest eemaldatud võime isegi ette kujutada teise inimese tapmist. Selle tulemusena on drastiliselt muutunud ka inimeste psühholoogia, käitumine, ambitsioonid ja suhted teistega. Kuna ka tehnoloogia on võimatuna näiva arenguhüppe teinud, valitseb täiesti uus ühiskonnakord, kus masinad kannavad hoolt inimeste heaolu eest ja kõigil läheb hästi. Maal õitseb rahuaeg ja õilmitseb heaoluühiskond. Selle kõigega harjumine ei ole justkui kiviajast mehele eriti kerge. Eriti haavab teda üleüldine arusaam, et sellelaadsed kosmosereisid, millelt saabus meie peategelane, on absoluutselt mõttetud. Need 10 rasket, piinarikast, katsumusterohket 10 aastat on kuulutatud tühisteks. See