"Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm" (Etüüde nüüdiskultuurist 1)

Sattusin artiklikogumiku "Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm" peale täiesti kogemata, teadmata midagi Kirjandusmuuseumi kultuuriteooria töörühma toimetistesarja "Etüüde nüüdiskultuurist" ilmuma hakkamisest. Tegelikult ilmus nimetatud kogumik juba mai lõpus ja sisaldab endas 2007. aastal toimunud Jüri Ehlvesti loomingule pühendatud konverentsi "Klopitult on ju hoopis teine aine kui läbitult" ettekandeid. Sekka on sattunud ka muul ajal ilmunud ja kirja pandud artikleid ja esseekesi sellistelt autoritelt nagu Hasso Krull, Epp Annus, Jaanus Adamson, Kivisildnik jt. Kogumik sisaldab ka põhjalikku Ehlvesti (valik)bibliograafiat.

Minu jaoks oli tegemist äärmiselt huvitava ja hariva lugemiskogemusega, kuna nagu siinseil lehekülgedelgi selgeks on saanud, ei ole ma võimeline Ehlvesti loomingust kirjutama, kuigi ta paranoilised ja lohutud teosed mulle sügavat muljet on avaldanud. Selles valguses oli kergendav ja trööstiv lugeda tarkade literaatide heitlustest Ehlvesti tekstidega. Üks meeldejäävamaid kirjeldusi:

Ehlvestist kirjutades, seekord, jäid sõnad kinni. Ikka ja jälle leidsin end melanhoolselt arvuti taga istumas ja enda ette põrnitsemas. Ühel hommikul tuli depressioonihoog, teisel hommikul põhjusetu lõbusus. Siis hakkas kogu keha valutama. Kui viimaks püüdsin midagi arvutiekraanile tippida, ei püsinud sõnad reas, vaid hüppasid omatahtsi suvalistele kohtadele. Ja mis veel hullem, tundus, et need sõnad, millega ma kirjutan, ei ole tegelikult õiged, et õige on midagi muud, mis on kusagil mujal, seda on võimalik tabada ja ma pean selle tabama, kui tahan Ehlvestist kirjutada, aga ometi libiseb see käest. Ja mul on tunne, et see on kusagil siinsamas, ainult veidi jääb puudu - aga ikkagi ei jõua ma küünitada selle õige sõnani, mis mu artikli päästaks. Ja mind ei aidanud sugugi teadmine, et mu äng pole vähemalgi määral originaalne. (Epp Annus, lk 20)

Kuid ärge saage valesti aru - artiklid pajatavad enamast kui kirjandusteadlaste luhtunud kirjutamiskatsetest. Ehlvesti käsitlemisel võetakse appi psühhoanalüüs ja kabalistika ning analüüsitakse ta loomingut nii sisulistest kui vormilistest aspektidest lähtuvalt. Kõige selle pika nuputamise ja mõttemõlgutamise tulemusel avanesid ka minu silmad ja tekkis tahtmine nii mõnigi novell uuesti läbi lugeda, (l)ootuses sellest seekord mitmekihilisemalt aru saada. Soovitan lahkelt kõigile teistelegi, kes pärast Ehlvesti lugemist nõutult seina passima on jäänud.