William S. Burroughs "Junky"

1950ndatel ilmusid ameerika kirjanduspilti biitnikud eesotsas Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi ja William S. Burroughsiga. Kuni viimase ajani olid mu kokkupuuted eelmainitute loominguga piirdunud Kerouaci kultusteose "On the Road" silmitsemisega raamatupoodide riiuleil, nüüd aga sirvisin vana head 1001 raamatu raamatut ja komistasin Burroughsi 1953. aastal kirjutatud romaani "Junky" otsa.

Kuna "Junky" on vähemalt osaliselt autobiograafiline, oleks paslik põgusalt käsitleda Burroughsi elukäiku. Ta sündis 1914. aastal rikka töösturi perre ja lõpetas 1936. aastal Harvardi ülikooli inglise kirjanduse erialal. Kõlab väga uhkelt ja paljutõotavalt, aga oma võrdlemisi kõrgele seisusele ja kindlale sissetulekule vaatamata töötas tulevane kirjanik nii prussakatõrjuri kui tehasetöölisena. 1945. aastal abiellus ta Joan Vollmeriga, kellega Burroughs jagas huvi relvade vastu. Paraku viis see sama huvi nad ka igaveseks lahku, kuna 1949. aastal lasi Burroughs kogemata oma naise maha. Olgu naise ja elitaarse suguvõsaga kuidas on, vähemalt "Junky" kontekstis on olulisim kirjaniku suur armastus opiaatide vastu. Selle armuloo tippaastaiks võib "Junky" eessõna järgi lugeda ajavahemikku 1944 - 1959, kuna neil aastail oli ta neist meelemürkidest suisa sõltuvuses. Paistab, et narkootikumid päris laastavat tööd ei teinud, kuna Burroughs suri alles 1997. aastal suisa 83-aastasena.

Kuid nüüd teosest endast. "Junky" on pooleldi autobiograafiline romaan, mis käsitleb heroiinisõltlaste ja -vahendajate eluolu 1940ndate ja 1950ndate New Yorgis, New Orleansis ja Mehhikos. (Kui palju on teoses väljamõeldut ja kui palju päriselu, pole seejuures minu arvates üldse oluline.) Põhimõtteliselt võiks ju arvata, et narkootikumide teemat käsitledes võib seda esitleda kui glamuurset ja põnevat elustiili või vastupidi, minna hukkamõistu ja näpuga vibutamise teed. Burroughs ei tee aga kumbagi ning kirjeldab varastamisi, üledoose ja võõrutusnähte kalgilt kõrvaltvaatajaliku antropoloogi pilguga. Huvitaval kombel kujundas see minu kui lugeja peas kuvandi narkomaaniast kui tüütust ja igavast elustiilist (I have learned the junk equation. Junk is not, like alcohol or weed, a means to increased enjoyment of life. Junk is not a kick. It is a way of life. (lk xvi)), samas tundus täiesti mõistetav, miks keegi selle kasuks otsustada võiks. Otsustamisest on õigupoolest vale rääkida, sest:

The question is frequently asked: Why does a man become a drug addict? The answer is that he usually does not intend to become an addict. You don't wake up one morning and decide to be a drug addict. It takes at least three months' shooting twice a day to get any habit at all. And you don't really know what junk sickness is until you have had several habits. It took me almost six months to get my first habit, and then the withdrawal symptoms were mild. I think it no exaggeration to say it takes about a year and several hundred injections to make an addict.

The questions, of course, could be asked: Why did you ever try narcotics? Why did you continue using it long enough to become an addict? You become a narcotics addict because you do not have strong motivations in any other direction. Junk wins by default. I tried it as a matter of curiosity. I drifted along taking shots when I could score. I ended up hooked. Most addicts I have talked to report a similar experience. They did not start using drugs for any reason they can remember. They just drifted along until they got hooked. If you have never been addicted, you can have no clear idea what it means to need junk with the addict's special need. You don't decide to be an addict. One morning you wake up sick and you're an addict. (lk xv)

Oma arvamust "Junky" kohta on kuidagi keeruline sõnastada, kuna sisuliselt oli teos justkui huvitav (eriti oma aja kohta), aga sellele vaatamata lugesin ma taskuformaadis 158 lehekülge ligi kaks ja pool nädalat. Võib-olla oli raamat ludinal lugemiseks liiga sünge ja trööstitu, mine tea. Igatahes kui kedagi huvitab, siis pdf-failina on "Junky" saadaval siin.

Lõpetuseks aga üks mu lemmikuid võõrutuskogemuste kirjelduste hulgast:

I couldn't sleep until the next morning at dawn, and then I had a nightmare every time I dozed off. In one dream, I was coming down with rabies. I looked in the mirror and my face changed and I began howling. In another dream, I had a chlorophyll habit. Me and about five other chlorophyll addicts are waiting to score on the landing of a cheap Mexican hotel. We turn green and no one can kick a chlorophyll habit. One shot and you're hung for life. We are turning into plants. (lk 147)