Paul Ariste "Mälestusi"

Mõelda vaid - kui aasta tagasi esimest korda neid mälestusi lugema asusin, lõin raamatu juba pärast esimesi lehekülgi kinni, kuna kirjapandu tundus kuidagi igav, katkendlik ja mitte eriti kaasakiskuv. Nüüd, pärast aasta möödumist saan ma küll aru, miks ma lugemise katki jätsin, kuid samas tean ma nüüd, kui rumal see must oli. Asi oli selles, et Ariste alustas oma memuaaride kirjapanekut meenutustega õige varajasest lapsepõlvest, aga palju oleks nõuda, et keegi midagi põrutavalt seikluslikku ja põnevat oma esimese eluaasta kohta kirjutada oskaks. Kui ma aga tänavu raamatu uuesti kätte võtsin, lugesin selle suure tuhinaga paari päevaga läbi, kusjuures kõik, kes mulle neil päevil ja nädalaid hiljemgi ette jäid, pidid kuulama, mida huvitavat ma siis nüüd akadeemik Ariste kohta teada sain. Lisaks sellele oli igat teist lõiku lugedes tahtmine lehekülje serva linnuke teha, et pärast oleks hea siin teistega toredaid seiku jagada, aga kuna see oleks tähendanud umbes 200 lehekülje ümbertippimist, loobusin sellest üsna pea. 

1978. ja mõnel järgmisel aastal kirja pandud "Mälestused" katab perioodi Ariste sünnist 1905. aastal Tartumaal Võtikvere vallas Rääbisel kuni ajani, mil ta Tartu Ülikoolis soome-ugri kateedri professori ametikohta täitis. Nende aastakümnete vahele jäävad nii õpingud külakoolis, Tallinnas ja Tartus kui ka karjääritegu Eesti Rahvaluule Arhiivis ja Tartu Ülikoolis (mida küll varjutas aastane vangistus 1945. ja 1946. aastal). Lisaks õnnestus Aristel tolle aja kohta märkimisväärselt palju mööda Euroopat reisida. Nagu arvata võib, pole tegemist selliste memuaaridega, mis keskenduks noorpõlvekallimatele, punutud intriigidele või kaasaegsete tagarääkimisele. Selle asemel saab lugeja teada Ariste esperantoharrastusest, uurimisretkedest ja keelematerjali kogumisest kodu- ja välismaal, juutidest ja mustlastest, üliõpilaste harimisest nii auditooriumis kui ülikooli kohvikus ning loomulikult teadustööga kaasnenud rõõmudest ja piinadest.

Minu jaoks oli "Mälestustes" kõige huvitavam see, kuidas eri sündmuste kaudu avanes lugejale tõeliselt auahne ja sihikindel erudeeritud inimene, kes oli samas aval, hoogne, natuke edev ja krutskeid täis. Ariste ei olnud tegeliku eluga kontakti kaotanud pessimistist kabinetiteadlane, vaid ta oli alati tihedas kontaktis tavaliste inimestega, vihjamata kunagi mingile seisuslikule erinevusele enda ja näiteks mõne külamammi või esmakursuslase vahel. Millegipärast tuli mulle lugedes tihti meelde Uku Masing, kelle olulisuses eesti kultuuriloos vaevalt keegi kahelda julgeb. Minu jaoks on Ariste ja Masing oma tähtsuselt ühte masti mehed, aga Aristet hindan ma kõrgemalt tema elurõõmu pärast. Loomulikult polnud Ariste alati optimist - kuidas ta saanukski, istudes ideoloogilistel põhjustel vangis, nähes pealt mõne keele väljasuremist või inimeste kannatusi sõjapäevil. Lihtsalt nii lihtne oleks omaette mossitama jääda, tema seda aga ei teinud. Järgnevalt mõni lõbus lõik, mille ma nüüd kogemata tagantjärele sirvides üles leidsin:

(Väike Paul käis Mustvees jaanilaadal, kus ristiisa talle 20 kopikat andis.) Puu lähedal oli müügitelk. Laual on apelsine, saia, kompvekke. Neid kõiki olin saanud. Vasakut kätt kastis olid kollased kerad. Pehmed kerad. Ma arvasin, et need on vist hästi magusad. Vist on ananassid, mis Puurmanis olid triiphoones kasvanud. Võtsin ühe pihku. Küsisin: "Mis maksab?" - "Kakskümmend kopikat." Andsin raha kaupmehele. Läksin leti juurest eemale. Püüdsin hammustada. Ei saanud tükikestki küljest. Ka polnud sel ümaral asjal mingit maiku. Kiskusin seda hammastega. Ikkagi tükki küljest ei saanud. Pigistasin ta kokku. Tal polnud midagi sees. Vajus pihku. Mul hakkas hirm, et olen ostnud midagi halba, mille pärast võin saada riielda. Puu juurde paistis Mustvee jõgi ja sellel oli sild. Läksin sillale ja viskasin selle ümara asja jõkke. Ära ta ei uppunud. /---/ Kui läksin linnas kooli, nägin, et tahvlilaual oli samasugune kollane asi. Ma olin tahtnud käsna, vammi, nagu siis öeldi, ära süüa. (lk 46-47) 

Setud on ortodoksid, nagu ma ise. Nende juures olles lõin risti ette majja minnes ja enne söömist. Piibliusust oli neil aga omapärane arusaam. Üks eideke seletas täie tõsidusega: "Püha Maarja oli lapsega tüdruk. Sellepärast antakse ka eksinule tüdrukule andeks, kui tal on üks laps. Kui on lapsi rohkem, siis pole andeksandmist loota." (lk 148) 

(1940. aastal ilmus rootsi-eesti sõnaraamat) Eesti teksti korrektsust jälgis Kirjanduse Seltsi korrektor Leeni Seim, kes tudengina oli riiaka iseloomuga ja keda sellepärast kutsusime Sõimuks. Istusime kord P. Wieselgreniga koos ja taatlesime tõlkeid. Helises telefon. Leeni Seim päris Kirjanduse Seltsist, miks oleme patentsmörgås'i tõlkes tarvitanud hundi asemel sõna susi. Käsikirjas oli soe munavõileib. Laduja oli teinud vea, nõnda et korrektuuris oli soemuna võileib. Leeni Seim küsis ilma naljata, kas ei peaks olema hundimunavõileib. Per Wieselgren ärritus ja vastas: "Rootsis pole palju hunte ja kes nad kastreerib, et jätkuks rahvale mune võileibadele." Sõnaraamatusse jäi tõlge soe liha-munavõileib. (lk 222-223) 

(1945. aastal istus Ariste Patarei vanglas.) Teises kambris oli noor poiss Raimond Kaugver, kes siis tahtis saada kunstnikuks. Kui hommikul anti kätte 700 gr leiba, voolis ta selle kõigepealt mingiks kujuks, inimeseks või loomaks, ja alles siis sõi seda kuju tükkhaaval. Ta oli vaikne vähese jutuga noormees. Kambris oli ka advokaat Herman Sumberg, poliitika- ja ühiskonnategelane. Tema rääkis päeval huvitavaid lugusid tartlastest ja öösel pidas unes tervitus- ja kaitsekõnesid. Ootasime õhtuti, millest tuleb öine kõne. Teda ei äratatud. Kord pidas ta saksakeelse peokõne ühele Tartu tantsuõpetajale, kelle juures ta oli peotantse õppinud paarkümmend aastat tagasi. (lk 268) 

(Karsklane Ariste käis Kesk-Aasias Kirgiisias ja võttis osa sealse Teaduste Akadeemia presidendi kodus toimunud pidulikust õhtusöögist.) Minu kõrval istus kirgiisi arheoloog. Too küsis, miks ma ei joo alkohoolset, vaid võtan ainult mineraalvett. Ütlesin, et olen hüdrofiil (гидрофил), veearmastaja. Arheoloog ei saanud sellest naljasõnast aru ja ütles tõsimeeli: "Если у вас гидрофилия, так нельзя, нельзя." ("Kui teil on hüdrofiilia, siis ei tohi jah.") Olen vahel hiljemgi öelnud neile, kes tahavad, et jooksin midagi: "Mul on hüdrofiilia!" Aitab. (lk 301)