Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2011 postitused

Nigel Slater "Real Cooking"

Kujutis
Kui nüüd päris täpne olla, siis kokaraamatud on vist pigem lihtsalt raamatud, mitte kirjandus, aga ma söandan siinkohal silma kinni pigistada, kuna Nigel Slateril ei ole mingi kalkide ja sõnaahtrate juhiste mees, vaid kipub oma raamatutes ikka pikalt-laialt niisama toidu kohta jaurama. Mõnes mõttes on ta justkui Nigella Lawsoni meessoost vaste, ainult et pretensioonitu ja mitte nii sensuaalse välimusega. See-eest õhkub meelelisust igast ta retseptist, neid saatvaist jutustavatest vahepaladest ja üldisest suhtumisest söögitegemisse. Mulle see muidu väga istub, aga pean tunnistama, et pärast terve raamatu lugemist hakkas see natuke tüütama (sama efekt on ka umbes nelja telesaate järjest vaatamisel). Aga see läks üle, nii et peale toibumist meeldib ta mulle jälle sama palju kui enne.
Nigel Slater sobib mu lemmik-telkukokaks mitmel põhjusel. Ta eesmärgiks ei ole koolitada lugejaist-vaatajaist klassikalist prantsuse kööki jagavaid tippkokki, Nigel lihtsalt näitab, kuidas lihtsate töövõte…

Haruki Murakami "What I Talk About When I Talk About Running"

Kujutis
Kirjanike eluviiside peale mõeldes ei ole pühendunud tervisesport just esimeste meeldetulevate asjade seas, samas kui enesehävitajaid ja elupõletajaid võib jäädagi üles lugema (see oli vist nüüd liialdus, aga ikkagi). Tõtt öelda ei teadnud ma enne selle memuaarilise raamatuga kohtumist midagi ka Murakami jooksuhuvist. Kuid - ärge kohkuge! Murakami ei kuulu kindlasti nende hulka, kes kooliskäimise asemel trennis staadioniringe jooksid! (Vaevalt seda keegi karta oskakski.) Tegelikult alustas ta regulaarset jooksmist alles 1982. aastal, mil ta juba 33 aastat vana oli. Aastani 1978 oli ta igapäevaselt ametis džässibaari pidamisega, aga kuna umbes kell pool üks 1. aprillil 1978 tabas teda mõte romaani kirjutamisest, tuli elus kannapööre teha ja kehaline askeldamine kirjutuslaua taga istumisega asendada. Tekkis aga küsimus, kuidas säilitada vormis füüsist ja elada pikka elu romaanikirjanikuna. Jätkata 60 suitsu kimumist päevas ei tundunud eriti abiks olevat. Nii otsustaski ta oma igapäevael…

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

Kujutis
Selle raamatu peaks endale võimaluse korral ostma, sest suure nõudluse tõttu on raamatukogu teavikule järjekord, viivis viis krooni päevas ja nii ei saa seda rahulikult padja kõrval hoida, aga just seda ma teha tahaksingi. Esimene miniatuur algab prohvetliku tõdemusega "Kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud" ja kuigi paraku Kesküla just nii vanalt siit ilmast lahkuski, ei muuda see lugemiskogemust eriti kurvameelseks, pigem vastupidi. Millegipärast mõjub rahustavalt isegi nende lüüriliste kolumnilaadsete palade lühidus, sisust rääkimata. Kultuuriloolised viited on huvitavad, aga arusaadavad, ühiskonnakriitika on täpne, aga mitte küüniline ja kõik on kirja pandud suisa luuleliselt lihtsas keeles (tänu või vaatamata millele mõjub iga neljas lause aforismina). Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks aga igalt leheküljelt õhkuv rahulik elujanu. Tegi natuke kadedakski, aga eelkõige tekitas soovi peaaegu kohatult hästi temast kirjutada, kuigi selle…

Louann Brizendine "The Male Brain" ja "The Female Brain"

Kujutis
Need kaks raamatut on nagu rist ja viletsus mul kaelas juba umbes augustist saati. Osaliselt on selles süüdi kaaskirjutaja Janika, sest ta soetas omale "The Female Braini", mis minus huvi tekitanuna pani mind ostma "The Male Braini". Esiteks lugesin meestest, siis naistest, kuigi ilmumisjärjekord oli neil vastupidine. Pärast mõlema lugemist sain aru, miks - tundus, et autoril õnnestus naiste ajust kirjutades hulganisti feimi ja füüri kokku ajada ning otsustas siis sama skeemi meeste ajude peal proovida. Tulemuseks teos, mis torkas silma meeldivama kujunduse, reljeefsema kaane ja õhku täis sisu poolest (teosest moodustab suure šriftiga sisu ainult poole, ülejäänu on märkused ja viited).
Kuid paari sõnaga ka autorist ja raamatute sisust. Louann Brizendine'i elulookirjeldus on täis aukartustäratavaid koole ja tiitleid (Yale School of Medicine, Harvard Medical School, neuropsühhiaater jne), mis lubab justkui uskuda, et tegu pole niisama soolapuhuja või eneseabigurug…