Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

Selle raamatu peaks endale võimaluse korral ostma, sest suure nõudluse tõttu on raamatukogu teavikule järjekord, viivis viis krooni päevas ja nii ei saa seda rahulikult padja kõrval hoida, aga just seda ma teha tahaksingi. Esimene miniatuur algab prohvetliku tõdemusega "Kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud" ja kuigi paraku Kesküla just nii vanalt siit ilmast lahkuski, ei muuda see lugemiskogemust eriti kurvameelseks, pigem vastupidi. Millegipärast mõjub rahustavalt isegi nende lüüriliste kolumnilaadsete palade lühidus, sisust rääkimata. Kultuuriloolised viited on huvitavad, aga arusaadavad, ühiskonnakriitika on täpne, aga mitte küüniline ja kõik on kirja pandud suisa luuleliselt lihtsas keeles (tänu või vaatamata millele mõjub iga neljas lause aforismina). Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks aga igalt leheküljelt õhkuv rahulik elujanu. Tegi natuke kadedakski, aga eelkõige tekitas soovi peaaegu kohatult hästi temast kirjutada, kuigi selleks pole mul nagu õigust, sest ega ma teda ei tundnud ja ta veiniraamatutki olen vaid sirvinud. Võib-olla oleks paslik siinkohal lõpetada, sest "Elu sumedusest" üle sirvides tuli mul kange veiniisu peale ja sellega vabandan ka epiteetidega liialdamist selles postitusest.

Põhjalikuma ülevaate saamiseks kaege sinna:
Vikerkaar, Mart Velsker "Raamat, mis räägib kultuurist"
Vikerkaar, Andres Kurg "Suitsukanajalad värskel Sirbil"
Maire Liivamets kirjanduse ja keele ajaveebis

Postita kommentaar

0 Kommentaarid