Florian Lamp und Heldrich Johannes "Deutsch für den Ausländer. Ein famoses Lehrbuch"

Arvatavasti on pea iga keeleõppija pidanud kokku puutuma igavate fiktsionaalsete perekondadega, kelle tegemisi keeleõpikud kajastavad. Mis saksa keelt puudutab, siis sellega on nüüd (tegelikult juba alates 2009. aastast) schluss! Florian Lamp ja Heldrich Johannes on õppurite rõõmuks kirjutanud satiirilise saksa keele õpiku, mille peategelasteks perekonna Schmidt liikmed. Pereema töötab vorstiputkas, pereisa vedeleb peamiselt teleka ees ja sõimab immigrante, voodisse tegev perepoeg unistab gangstaräppariks saamisest ("Wenn es nicht hart ist, ist es nicht mein Prozess, yo!") ja peretütar tahaks modelliks saada (lootusetu üritus).

Päris adekvaatset pilti elust Saksamaal siit õpikust just ei saa, aga ega tavalised õpikudki täit tõde räägi. Küll aga on õpik kasulik slängi- ja argikeele ning roppuste allikana. (Üritasin päris järjekindlalt uusi sõnu õppida, aga praegu, pool aastat peale viimast õppesessiooni, meenub ainsa sõnana schwul.) Näiteks kellaaegade peatükk algab ütlusega "Viertel vor Muck! Geh' heim und guck!". Ühesõnaga päris rõve, aga samas õpetlik, sest ega saksa keele madal stiil vähem saksa keel pole kui ilukirjanduslik kõrgstiil. Iseasi, kas siit õpikust saadud värskeid teadmisi peaks uhkelt kohe mõnele sakslasele demonstreerima või mitte (ükskord purjus peaga tegin seda ja tulemus polnud elegantsete killast).

Helmut Schmidt im Bad. Heldrich Johannese pildid on õpikus täiesti omaette väärtus.

Õpik koosneb tekstidest (mille ingliskeelne tõlge on raamatu lõpus), grammatikaosast ja harjutustest, sekka ingliskeelseid palu saksa kultuuri ja ühiskonna eripäradest. Grammatika seletused ja harjutuste tööjuhised on ingliskeelsed. Vaatamata satiirilisele sisule näib grammatikaosa täiesti tõsitõene olevat. Õpiku lõpus on iga peatüki uued sõnad (millegipärast täiesti suvalises järjekorras).

Põhimõtteliselt näib see olevat mõeldud algajatele, aga ma arvan, et mingid saksa keele alased teadmised peaks enne raamatuga alustamist siiski olema. Mina olin enne seda õpikut viis aastat saksa keelt õppinud ja mingil hetkel tuli see ka üsna usutavalt välja, aga siis sai kool otsa ja kõik läks meelest ning lootsin, et ropp ja lõbus õpik motiveerib mind aeg-ajalt üht koma teist meelde tuletama. Noh, niivõrd-kuivõrd. Pole kahe aasta jooksul selle õpiku lõppu tegelikult jõudnud. Vahepeal üritasime Janikaga koos sellest läbi murda, ma tegin isegi töölehed meile, aga kahjuks piirdusime vaid ühe õppetunniga. Sellegipoolest julgen soovitada, kui mitte teistele, siis teismelistele poistele ikka.