Lugemisest mullu ja tänavu

Linna peal räägitakse lugu mehest, kes peab arvet loetud lehekülgede üle. Ma nii punktuaalne pole, loendan vaid loetud raamatuid. Mullune saak oli lahja nii kvanitatiivselt kui kvalitatiivselt, sest esimest korda üle väga pika aja täheldasin, et elus võib muudki huvitavat ja arendavat teha peale lugemise (1, 2, 3).

Sellega seoses tegin eriti nõrga soorituse ilukirjanduse lugemises, kusjuures tubli pool loetust oli mõttetu puude ja aja raiskamine. Aimekirjanduses oli tulemus veidi parem, aga ka sellele lugemislauale sattus palju kräppi. Kolmas nii öelda žanr oli meediateemaline kirjandus, sest osutus vajalikuks end selle teemaga kurssi viia. Sellega seoses lugesin ma rohkem esseid ja arvamuslugusid kui kunagi varem ja viimase viie kuu jooksul pole ma vist päevagi lehti lugemata olnud. Nii eelmine kui praegune töökoht on ka süüdi sellest, et veedan oma päevad erinevaid tekste lugedes ja siis pole õhtul koju jõudes enam teab kui palju lugemisindu alles. On nagu on, järgnevalt siis loetust (ja lõpuks muustki).

Ilukirjandus

Tõnu Õnnepalu "Mandala" - Ma ei ole ilmselt ainus, kes loeb kõike, mida Õnnepalu üllitab, mis siis, et ta teostes üldjuhul suurt äksi pole ja ta idiolekt pakub hingeraputavat liigutust tublil pooltel juhtudel. "Mandala" oli õnneks üle keskmise tänu üldistusjõuga mõtisklustele ja veenvatele aastaaegade kirjeldustele. Ja seekord ikka toimus ka üht koma teist. Kuna teoses on läbivateks tegelasteks kassid, mõtlesin, et minusugune kassiihar saab selle üle kõikse aeg rõõmustada, aga huvitaval kombel ei tekkinud mingit erilist tunnet nendega seoses. Näiteks Chalice'i lugu "Harald ja Matilda" on selles mõttes mõõtmatult mõjuvam.

Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm" - Mul on Kasemaa teostest kallutatud arvamus, sest esiteks pole ta mulle täiesti võõras inimene ja teiseks tunnen ma mõningal määral toda Poeedirahu kanti, millest ta igas oma teoses kirjutanud on. Keegi ei tea seda küla, kus mu vanaema ja vanaisa elasid, veel vähem surnuaeda, kuhu nad rea teiste mu esivanematega maetud on, aga nüüd on siin noormees, kes kirjutab meie naaberkülast ja Kodavere surnuaiast ja see on kuidagi tore. Mul on hea meel, et tunnustust on leidnud teos, mis kirjutab sellistest ebaseksikatest asjadest, nagu vanad kortsus lesknaised ja elu maal, kus on tühjus ja lagunemine.

Eelkõige meeldib just see, millises võtmes Kasemaa sellest kõigest kirjutab. Kombinatsioon välja surevast maaelust ja vanadest naistest annaks kindlasti ainest tüütuks nostalgiliseks undamiseks, aga näedsa, siin on noorsand Kasemaa, kes kirjutab kelmikalt vanade leskede aluspükstest ja nende juuste silitamisest. Selline perverssuse potentsiaal on oma kummalisuses kuidagi huvitav. No ja Kasemaa maaelu ei ole see maaelu, millest ajakirjadest fotoreportaažid ilmuvad. Pole iluaiandust, kallist restaureerimist või muud sellist tilulilu. Abihooned lagunevad, rohi on niitmata, mööbel on vana ja asjadel tundub olevat pigem kopituse kui ökode puhastusvahendite lõhn. Samas ei kirjuta Kasemaa mingist 19. sajandi maaelust, vaid peamiselt 1990ndate algupoolest, kui ta ise poisikesena Poeedirahusse kolis.

Raamatus on hulganisti fotosid leskede noorpõlvest. See on imelik, kui mõjuvad need tekstiga koos on. Noorena on ikka raske uskuda, et ka sina jääd tõenäoliselt vanaks ja väetiks, ja samamoodi on raske vaadata vanainimest ning päriselt uskuda, et ka tema on noor olnud. Leskede fotod panevad mõlemat tõika uskuma ja see on kohati lausa õõvastav. Natuke nagu selline tunne, kui uudishimust piilud midagi ja siis selgub, et kui oleks teadnud, poleks ikka vaadanud küll.

Lugedes meenus mulle üks Postimehes ilmunud reportaaž Armildest, kes 85-aastaselt esimest korda Tallinnas käis (ma ei tea, miks, aga ma olen seda lugu mitu korda viimase aasta jooksul lugenud). Kas tema on üks Poeedirahu leskedest? Ma kahtlustan küll.

Anaïs Nin "Veenuse delta" - Tellimustööna 1940ndatel kirjutatud erootika. Kirjandusliku väärtusega ilmselt tänu autori soole. Nii mõnigi võib lugedes "Fui!" kiljatada, sest lookestes tuleb ette igasuguseid tabuteemasid (intsest, pedofiilia jms). Fookuses püsib aga sensuaalne naisekeha. Erilist elamust teos ei pakkunud, kuigi natuke huvitav oli tolle aegruumi kirjeldus - räpased urkad, bordellid, üüritoad ja muu säärane. Miks ma seda lugesin, ma ei tea, küll aga tean, et lugemiseks kulus aastaid. Päriselt. Ostsin raamatu 2005. aasta paiku 9 krooni eest ja lõpetasin lugemise alles 2012. aasta keskel.

Birk Rohelend "Morbidaarium" - Oeh. Ma ei oska midagi kosta. Luuletused raskest elust? Janikalt sain laenuks, sellepärast lugesin.

Jose Eduardo Agualusa "Minevike müüja" - Talutav, aga igav raamat.

E. L. James "Fifty Shades of Grey" - Ärge laske end välimusel petta! Kuigi "Fifty Shades of Grey" näeb välja nagu kirjandusteos (kaaned, leheküljed, paberist, müüakse raamatupoes), on see sama palju kirjandus kui Grossi viiner on lihatoode või Kaubamaja "Hooaeg" ajakirjandusteos. Nii et kirjanduselaadne toode. Ometigi on see ükskõik, sest selle funktsioon pole kirjandusega nagunii seotud. "Fifty Shades of Grey" on pannud mõned inimesed rohkem seksima ja teinud E. L. Jamesist eriti rikka proua. Abiks seegi. (Pikemalt kirjutasin siin.)

Ursula K. Le Guin "The Lathe of Heaven" - Hurraa, lugesin fantaasiakirjandust! Peategelane näeb unenägusid, mis täide lähevad. Paraku on ta ainus, kes seda tajub. Ainus võimalus sellest needusest pääseda näib olevat ärkvel püsimine. Nii ta siis vastava toimega rohtusid pugibki, kuniks ta sunniviisilist psühhiaatrilist ravi saama hakkab. Psühhiaater saab aru, mis värk on, ja hakkab haiget inimest maailma muutmise eesmärgil ära kasutama. Nii lihtsalt asjad muidugi ei käi, aga kuidas nad siis täpselt käisid, ma ka ei mäleta, sest lugesin seda peamiselt eelmise aasta teises kvartalis. Pole välistatud, et loen Ursula Le Guinilt edaspidigi midagi, kuigi üldiselt mind fantaasia- ja ulmekirjandus üldse ei huvita.

Frank Miller "Sin City, Vol. 1: The Hard Goodbye" - Ma ei tea midagi koomiksitest ja sedagi lugesin vaid seepärast, et see koju kuidagi tekkis ja kättesaadav oli. Meenub mingi kriminaalne süžeeliin, agressiivselt hoogsad joonistused ja mõõdukalt paljast ihu. Täpselt õige lugemine marsruudil Tallinn-Emakeele Seltsi aastakoosolek-Tallinn.

Andrus Kasemaa "Kustutamatud õhtud" - Ma ei mäleta mitte midagi sellest luulekogust peale selle, et ma lugesin seda. Eks ta loodusest ja logelemisest vabavärsis ilmselt oli.

José Saramago "Pimedus" - Ühtäkki hakkavad ühes linnas inimesed riburadapidi pimedaks jääma. Kardetakse, et tõbi on nakkav ja pimedad pannakse mahajäetud haiglatesse ja muudesse säärastesse kohtadesse kinni. Esimese pimeda naine keeldub mehest maha jäämast ja valetab end pimedaks. Tuleb välja, et mingil põhjusel on ta ainus, kel nägemine säilib. Sellest on muidugi palju kasu, aga samas peab naine teiste loomastumist pealt nägema. Vaatasin pärast raamatu põhjal tehtud filmi ja minu meelest kujutati filmis toimunud rõvedusi väga leebelt. See-eest raamatut lugedes oli üks stseen nii jälk, et tahtsin pilgu kõrvale pöörata, aga katsu sa lugeda, kui teksti ei vaata. Teos oli iseenesest üks parimaid ilukirjanduslikke palu mu möödunud aastas. Üks hea morn romaan on ikka üle kõige, pole midagi öelda!

Georges Perec "Ruumiliigid" - Perec on lahe, aga ta metoodilistel ja süstemaatilistel teostel pole vist šansse mu lemmikute hulka jõudmiseks. Kahjuks. Ometigi plaanin edaspidigi ta kirjutisi lugeda ("Life: A User's Manual" on pooleli juba vähemalt tubli neli aastat...).

 

Õpetlik kirjandus

Mihkel Kunnus "Minu eugeenika saladus" - Tuleb tõdeda, et varsti pärast Kunnuse kirjatükkide lugemist seadsin sammud raamatukauplusse Ateena (Roosikrantsi 6, Tallinn), kus müüdi Musili "Omadusteta mehe" kolme köidet kokku 10 euro eest ja ostsin selle ära. (Kunnuse kogust pikemalt siin.)
 

Caitlin Moran "How To Be a Woman" - Mõtlesin, et tegu on humoristliku feminismialase teosega, aga tegelikult oli see humoristlik-feministlik autobiograafia. Oleks teadnud, poleks lugenud. Raamatuna mõjus autori räuskamine tüütuna, võib-olla oleks toredam olnud teda püstijalakoomikuna esinemas näha. Mõtisklused teemal "küll on raske naine olla, sest rinnahoidjat on nii keeruline valida" on end minu jaoks ammendanud ja väga ei viitsi selles stiilis jauramist lugeda ega kuulata. Võib-olla olnuks ikkagi parem, kui Caitlin käinuks päriskoolis, selle asemel, et lasta oma mitmelapselisel emal end kodus koolitada.
 

Susan Cain "Quiet: The Power of Introverts in a World That Can't Stop Talking" - Mitmesuguste puudujääkidega teos introvertsusest ja kuidas tänapäeva läänemaailm soosib ekstravertseid iseloomujooni, kuigi introvertidel on nii mõndagi kasulikku pakkuda. Võib-olla oleks piisanud Susan Caini loengu kuulamisest, see oli küll tore. Kuigi raamat oli ka pigem meeldiv. "Quietis" andis tooni USA-kesksus - paistab, et Euroopas pole introvertsus nii soovimatu omadus kui seal ja seepärast jäi osa teksti mulle natuke kaugeks.

Michael Hartl "Ruby on Rails 3 Tutorial: Learn Rails by Example" - kirjutasin siin.

NJ Stevenson "Moe ajalugu. Ampiirkleidist kaasaegse disainini" - Tahtsin lugeda mingit moeajalugu käsitlevat lihtinimesele mõeldud teost, eesmärgiga saada ideid järgmiste kleitide õmblemiseks. Oli päris kena ja informatiivne raamat, kui välja arvata mingid kummalised kirjavead, mis näisid tulenevat teadmatusest, mitte lohakusest.

Valdur Mikita "Metsik lingvistika" - Raamat keelest. Ümber jutustada ei suuda. Ma ei imestaks, kui autor selle mingite ainete mõju all kirjutas, kuigi võimalik, et mu segadus on seotud mu puuduliku fantaasiaga.
 

Redi Koobak "Ihakeha ja lihakeha" - Igav artiklikogu. Meelde jäi mingi lõik, kus Maimu Berg rääkis, kuidas tal on komme kusagil loengus või muul sellisel koosviibimisel laiutada - et istub aga ise ühe tooli peale, aga koti paneb teisele, samas üks käsi on üle ühe kõrvaloleva tooli leeni, teine teise jne. Ma ei tee kunagi midagi sellist, lihtsalt ei oska.

Martin Ingvar "Kehakaalu kontrollib aju" - Häguselt meenub, et teemaks oli veresuhkru tase ja kuidas peaks lihtsalt aru saama, miks keha saiakest süüa tahab ja kuidas siis end ratsionaalsete argumentidega veenda, et keemia teeb trikke ja unusta ära, pole sulle mingit Moskva saia vaja. Ilmselgelt ma oma aju ei kontrolli, sest olen sama püdel kui enne lugema asumist.
 

Anthony Bourdain "Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas" - Tore lugemine, sest mulle meeldivad nii Bourdain kui söömine. 

Meedia (ja peaaegu meedia)

Marshall McLuhan "Medium is the Massage"- Marshall McLuhan on tuntud meediauurija, kellelt pärinevad sellised fraasid nagu medium is the message ja global village. "Medium is the Massage" ei ole trükiviga, vaid mäng ta medium is the message mõtte ainetel. Igal meediumil on erinev mõju inimese meeltele (sellega siis kuidagi seostub see massage) ja iga uue meediumi sünd on tähendanud uut maailmanägemise viisi. Näiteks McLuhan uskus, et televisioon oma audiovisuaalsuses võimaldab inimesel naasta meelelise tasakaalu juurde. Huvitaval kombel on mitmed ta televisiooni kohta käivad ideed täiesti rakendatavad ka internetiga seoses. Raamat valmis koostöös graafilise disaineri Quentin Fiorega ja sisaldab palju pilte, kollaaže, stseene kultusfilmidest, peegelpildis või ümberpööratud teksti jne.

Tiit Hennoste "Kommikoer ja pommikoer. Üksteist lugu Eesti ajakirjandusest" - Mul oli tööl seda artiklikogu vaja, aga raamatukogu oli nii kaugel ja ilm nõnda tuisune, et ostsin selle e-raamatuna. Geniaalne mõte, või mis. See on mu esimene ostetud e-raamat ja samas ka esimene e-raamat, mille ma läbi lugesin, olgugi et vaid poole sellest lugeris ja ülejäänud arvutis. Ilukirjandust meeldib mulle ikka paberil lugeda, aga tolle raamatu lugemiseks oli e-raamat parem formaat, kuna sain näiteks otsingut kasutada. Kogumiku sisu kohta polegi suurt midagi öelda, olin mitmeid artikleid nagunii enne juba lugenud ja otsisin sealt vaid konkreetset infot, mida mul parasjagu vaja oli.

Arthur Asa Berger "Making Sense of Media" - kirjutasin siin.
 

Rein Sikk "Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit ehk kuidas kirjutada head reportaaži" - Kui šrift väiksemaks teha, reavahesid kokku tõmmata ja formaat suuremaks teha, võinuks selle suuremat sorti lõõtstrükisena välja anda. Ilmselt kasulik ajakirjandustudengile, kes õpib reportaaži kirjutama. Mul oli midagi muud vaja ja seda ma sealt ei leidnud (oleks muidugi võinud enne siis pealkirja läbi lugeda).
 

Reet Kasik "Sissejuhatus tekstiõpetusse" - Õpetlik raamat tekstidest. Midagi sellist pidanuks ma esimesel kursusel lugema, mitte alles nüüd, pea kümme aastat hiljem. Õpiku pdf on siin.

Pierre Bourdieu "Televisioonist" - Kuna see on viimane raamat mu nimekirjas, ei jaksa ma enam midagi kirjutada.

Uue aasta lugemislubadus: ei loe enam mõttetuid raamatuid. Suurim unistus on lõpuks läbi lugeda Hofstadteri "Gödel. Escher. Bach". Kohustusliku kirjanduse hulgas on veel Gretchen Hirschi "Gertie's New Book for Better Sewing", Andrus Saareste "Kaunis emakeel", George Lakoffi ja Mark Johnsoni "Metafoorid, mille järgi me elame" ja Johannes Käisi "Kooliraamat". Tore oleks suuta läbida ka David Graeberi "Debt", mis seab kahtluse alla aksioomi "võlg tuleb alati tagasi maksta". Kui need on ka ainsad raamatud, mis ma tänavu läbi loen, oleks see juba päris hea aasta!