Simon Baron-Cohen "The Science of Evil"

Simon Baron-Cohen on Cambridge'i Ülikooli arengupsühhopatoloogia professor psühhiaatria ja eksperimentaalse psühholoogia teaduskondades. Ta on ka ülikoolis autismi uuringukeskuse direktor ning tuntud eelkõige oma tööga autismi vallas. Ta on muu seas ka näitleja Sacha Baron-Coheni (Ali G, Borat, Brüno) nõbu. Ühesõnaga tegeleb ta väga põnevate valdkondadega. Olles juudi rahvusest ja kuulnud oma vanavanemate kannatustest teise maailmasõja aegu ning näinud oma silmadega sellest tekkinud arme on teda varajasest east vaevanud küsimus - miks mõned inimesed on võimelised selliseid koletusi teiste peal korda saatma? Kuidas seletada kurjust ja inimlikku õelust? Leidmata rahuldust religioossetest põhjendustest ning sellest, et mõned inimesed tapavad teisi lihtsalt sellepärast, et nad on halvad, hakkas Baron-Cohen neile küsimustele ise vastust otsima. Tuues ajaloost mõningaid värvikaid näiteid, milliseid koletusi inimesed teiste kallal korda on suutnud saata neid objektifitseerides, postuleerib autor empaatia erosiooni teooria.

S. B-C jaoks pole empaatia ainult võime tajuda teise elusolendi tundeid, vaid ka võime neile korrektselt reageerida. Kui üks või mõlemad osad sellest võimest on nõrgenenud (erodeerunud) võib isend teistele ohtlikuks muutuda. Lahkamaks seda, mis meie empaatiavõimet peale väliste tegurite (stress, väsimus, halb ilm jne) mõjutavad kaardistab ta aju piirkonnad, mis moodustavad organismi empaatiavõrgustiku ning ühel või teisel moel mõjutavad seda, kuidas me teisi inimesi lugeda oskame ning nendele reageerime. Alates aju osadest, mis oskavad võrrelda enda ja teiste emotsioone kuni ajukoore piirkondadeni, mis tegelevad näoilmete lugemisega. Isiklikeks lemmikuteks on näited sellest, mis juhtub siis kui teatud ajupiirkonnad on vigastada saanud või ülejäänud ajust mingi trauma tagajärjel isoleeritud. Mis viibki meid edasi erinevate psühholoogiliste tüüpideni, kelle empaatiavõimet liigitab autor "null negatiivseks". Sinna alla kuuluvad kolm isiksusehäiret  - ebastabiilne isiksus (borderline), psühhopaat ja nartsissist. Analüüsides näidete ja uurimuste varal, jõuab autor järelduseni, et kõik need häired on nii päritavad kui ka keskkonna mõjul tekkivad. Samas ei tähenda nende isikute puhul empaatia puudumine automaatselt seda, et nad kedagi kohe tapma lähevad. Nende olukord muudab nendega suhtlemise ja elamise äärmiselt keeruliseks ja ebameeldivaks, kuna nad ei taju seda, mida teised tunnevad (nartsissist ja ebastabiilne isiksus) või ei oska sellele lihtsalt korrektselt reageerida (psühhopaat) ja on seetõttu manipuleerivad ning mõjuvad õelalt. Samas eksisteerib null empaatiaga isiksusi, kes on nii-öelda "null positiivsed", sest nad ei ole ühiskonnale ega teistele ohtlikud. Sinna alla kuuluvad autistid ja Aspergeri sündroomiga inimesed, kelle aju töötlusjõust enamus kulub kõikvõimalike nähtuste süstematiseerimisele. Aspergeri sündroomiga inimesed küll ei suuda lugeda teiste inimeste emotsioone, kuid neil on tugev moraalitunnetus ning nad kogevad viha ja ärevust kui näevad teisi inimesi kannatamas. Seetõttu on nad justkui vastand psühhopaatidele, kes "null negatiivsest" kõige ohtlikumad ning oskavad aru saada kui keegi kannatab (mistõttu on nad osavad manipuleerijad ja piinajad), kuid ei ole võimelised normaalse inimese kombel sellele reageerima. Lühidalt annab autor ülevaate ka uuringutest, mida on tehtud ja millele ise kaasa aidanud, et kaardistada ka geenid, mis mõjutavad empaatiavõimet.

Kokkuvõttes mõtiskleb autor selle üle, mida selline lähenemine psühhiaatria ja õigusmõistmise jaoks tähendab. Kas mõrvarid ja terroristid tuleks vanglakarituse või surmanuhtluse asemel nüüd ravile saata lootusega neist korralikud inimesed teha. Samas juhib autor tähelepanu ka kõigile sotsiloogilistele ja ühiskondlikele teguritele, mis võivad inimese ajutise empaatia erosioonini ning sealt kuritööni viia. Ei ole vast tõenäoline, et kõik need inimesed Saksamaal, kes juute gaasikambritesse saatsid, alates mehest, kelle ametiks oli lihtsalt vaguni uks sulgeda kuni tööliseni, kes keeras lihtsalt gaasikraani nagu kästud, kannatasid isiksusehäire all. Kõigest hoolimata tuleks autori arust empaatiat võtta kui meie tähtsaimat vara ilma milleta poleks me vast koopast välja jõudnudki.

Kokkuvõttes on tegemist päris huvitava populaarteadusliku teosega, kuigi see jäi minu jaoks veidi lahjaks. Jahin vast üleliia palju mingeid ekstreemseid näiteid, selles mõttes meeldisid mulle David Eaglemani "Incognito: The Secret Lives of the Brain" ja Jon Ronsoni "The Psychopath Test: A Journey Through the Madness Industry" rohkem, kuigi nende temaatika on veidi teine. Ja olles lugenud neid kahte enne "The Science of Evil" lugemist olid ka mõned kuulsamad ajukahjustuse näited selles raamatus mulle juba varasemast tuttavad. Ronsoni psühhopaadi raamatut soovitan muidu eriti soojalt, väga meelelahutuslik psühhopatoloogiline kirjandus hirmsate ja samas humoorikate näidetega sellest, kuidas üritati 60ndatel (pole päris kindel, kas oli 60ndad või 70ndad ja ei viitsi kontrollida ka) ravida psühhopaate.