Margit Mõistlik "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust"

Alliksaart teavad vist kõik, kes vähemalt põhikoolis käinud on. Tema "Aega" tsiteerivad ka need, kes muidu luulest suurt midagi ei tea. Kui aga lähemalt huvi tundma hakata, selgub, et Alliksaare elulooga on täitsa hämarad lood – palju kohta teatakse vähe, leidub palju vasturääkivusi. Margit Mõistliku varjunime alla peitunud kirjutaja on ette võtnud tänuväärse töö ja asja täpsemalt uurinud.

Alliksaar sündis 1923. aastal ja suri 1966. Selle põhjal võib juba aimata, et midagi segast võis teoksil olla sõja ajal ja mingi põhjus pidi olema ta varajasel surmal. Asjas selguse saamiseks on autor suhelnud mitmete Alliksaare sugulaste ja kaasaegsetega, ehk olulisemgi on aga tööarhiivimaterjalidega, sest nagu korduvalt ilmneb, kipuvad inimesed asju ebatäpselt mäletama. Siis on aga Mõistlikul varnast võtta arhiivisäilik, millest täpsed faktid välja tulevad. Vahel külvavad arhiivimaterjalid muidugi segadust hoopis juurde, aga faktipõhine segadus on ikkagi midagi muud kui inimeste noorpõlvemälestustest tulev segadus.

Põgusalt Alliksaare elust. Sündis, käis koolis, Treffneri lõpuklasside aegu algas sõda ja sellega koos üks segadus teise otsa. Mis neil sõja-aastail täpselt juhtus, on segane. Igatahes mingil ajal sõdis ta sakslaste poolel, enda sõnul seikles ta pärast ka Euroopas ringi. Sõbrad-sugulasedki ei tea täpselt (ja ma andsin raamatu raamatukokku tagasi ega saa praegu enam kontrollida, kas mõni midagi teadis ka). Sõja lõpu poole pistsid venelased ta vangi - väidetavalt isamaa reetja! Alliksaar katsus end välja vabandada sellega, et kui ta sakslaste poolele läks, polnud ta veel Nõukogude Liidu kodanik, seega on süüdistused alusetud. See põhjendus teda muidugi millestki ei päästnud. Ausalt öelda oli päris hämmastav, kuidas ja millega ta vangist välja tahtis saada või siis vähemalt oma vangistuseolusid parandada. Justkui ta oleks uskunud, et ta vangistajaid huvitab, kuidas asjad tegelikult olid või kus see õiglus täpselt on. Vangis oli ta muidu nii Eestis kui ka kusagil kaugel Venemaal. Venemaal oli muidugi palju õudsem, kõvasti füüsilist tööd, vähe süüa ja nii edasi, aga Alliksaar oli täielik ebapraktiline siidikäpp ja peale selle nõrga tervisega, nii et ükskord 1950ndate lõpus vangist välja saades olid tal skorbuudist põsed lohkus ja üldse... Kusjuures vabadusse pääsedes ei tõtanud ta sugugi kohe Tartusse tagasi, sest... teda lihtsalt ei oodanud seal keegi. Sugulastega olid ta suhted niigi harvad, üks õde oli pahane, et tekk, mille ta Arturile asumisele kaasa andis, läks kaotsi ja teine õde ei hoolinud vist üldse. Sõbrad olid eluga edasi läinud, neil olid oma pered ja nii ta läks.

Umbes aasta pärast vabadusse saamist naases ta siiski Tartusse. Alliksaar oli kongiski usinasti kirjutanud ja kirjatsi luuletusi sõbrale Eino Lainvoole saatnud. Kusjuures peale Lainvoo ta vist eriti kellegagi ei suhelnudki vahepealsetel aastatel. Sõber saatis talle muuhulgas näiteks raamatuid. Ega see lihtne ei ole, Stalini ajal vangilaagrisse Wilde'i, Maupassanti, Maeterlincki, Tagore, Poe jne teoseid läkitada, aga just seda Alliksaar palus. Kui siis kõike saata ei õnnestunud, oli Alliksaarel jultumust aeg-ajalt teatavat pettumust avaldada. Umbes et "tore, et üritasid, aga ega sa nüüd kõige parema valikuga mind just ei kostitanud". Nagu ütles Rein Sepp: "Tema soovid olid tõesti alati erakordselt ebareaalsed". Aga ma saan aru, et ta oligi selline - veendunud oma erakordsuses. Sama väljendus Tartus, kui ta puruvaesena eeldas, et talle Werneris välja tehakse, sest ta oli lihtsalt nii geniaalne (eks muidugi tehti ka).

Kuid tagasi ta loomingulise elu juurde. Ta kirjutas kõvasti, aga keegi ei tahtnud suurt midagi avaldada. Eluajal ilmus talt natike tõlkeid ja näidend "Nimetu saar", seegi alles surma-aastal 1966. Asi polnud ilmselt mitte niivõrd ta loomingu kohatuses, vaid ta isikus. "Enamik julgeid inimesi on julged siis, kui nad suruvad hirmu maha, Artur Alliksaarel aga puudus igasugune hirmu- ja kartusetunne," ütles keegi, kelle nime ma unustasin üles kirjutada. Viivi Luik ütles, et Alliksaar oli suurte linnade ja päris kohvikute nähtus. Pariisis ta vaevalt nii palju kära oleks tekitanud kui tillukeses Tartus, kus ta ülejäänuist lihtsalt nii erinev oli. Ja ega ta ei olnud mingi rahulik omaette hoidev veidrik. Ta epateeris, lärmas, deklameeris ja oli tüütult tülikas. Ma arvan, et tänapäevalgi võib selline inimene panna teisi endast eemale hoidma, mis siis veel 1960ndate Nõukogude Liidust rääkida.

Üks huvitav krutski, millega Alliksaar hakkama sai. 1962. aastal tahtis Erni Hiir Alliksaart Tartust välja saata, noorsoo rikkumise pärast. See ei õnnestunud, aga siis proovis ta vähemalt nii teha, et Alliksaare kirjanike maja üritustele ei pääseks. Tagaukse kaudu see Arturil siiski õnnestus ja mis ta tegi? Hakkas deklareerima Erni Hiire avangardistlikke noorpõlveluuletusi, mida too hirmsasti häbenes!

Ometi tundub imelik, et ta kohe üldse midagi avaldada ei saanud, eriti veel kuldsetel kuuekümnendatel, kui luuleturule tuli kamaluga uusi noori autoreid. Miks siis Alliksaar kas või luulekassetti omadega ei saanud? Oskar Kruusi sõnul olevat Alliksaare käsikiri "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" olnud kahe normaalkogu paksune, peale selle veel võimas ka. Selline asi siis ilmselt kassetti ei sobinud... Oleks ju ikka parem olnud kui üldse mitte midagi avaldada? Ehk oli asi selles, et kuigi Alliksaar võis ise oma luuletusi kordi ja kordi ümber kirjutada ja täiustada, oli talle täiesti vastuvõtmatu, kui keegi teine muutmisettepaneku tegi. Ju oleks ta tahtnud kogu oma paksu luulepataka ühte kassetti toppida.

Alliksaare eraelust teadsin enne vaid seda, et tal blondiin naiseks oli. Nüüd aga selgus, et too naine, masinakirjutaja Linda, oli samuti päris erakordne inimene. Ta oli noorena isegi luuletanud, aga pärast Arturiga abiellumist ta selle harrastusega enam ei tegelenud, töötas vaid masinakirjutana (milles ta olevat väga osav olnud). Ta oli üksiklane nagu Arturgi, praktiliste asjadega mitte eriti hästi toime tulev, aga see-eest väga meeldejäävalt luulelise ja erilise keelepruugiga. Ei kujuta hästi ette, milline see oli, aga kõik, kes teda mäletavad, mainivad seda alati. Ei kujuta ma ka hästi ette, mida autor mõtles sellega, et "tema siirus polnud alati vastuvõetav ja tundus kohatuna"... Igatahes. Linda ja Artur elasid Tähtveres koos Linda emaga. Juhtus aga selline asi, et Linda ema oli ahju kütnud, nii et maja koos sellega tuleroaks läks. Seda oli ütlemata kurb lugeda. Asemele ehitasid Linda ja Artur kuurisara moodi hoone. Neil polnud raha (nad elasid tõesti äärmises kitsikuses) ega õrna aimugi, kuidas maja ehitada, aga mis sa hädas teed ära (nemad tegid näiteks uue maja).

Perekond Alliksaarel oli ka poeg Jürgen, kes sündis samal päeval, kui John F. Kennedy ametisse vannutati, 20.01.1961. Mida tegi vastne isa? Proovis saata Kennedyle telegrammi, et "õnnitleda teda mõlema tähelepanuväärse sündmuse puhul". Tõenäoliselt see tsensoritest kaugemale ei jõudnud, aga nagu ta kirjas Rein Sepale itsitab, täitis see oma eesmärgi "Tartu pööbli peenemad ja jämedamad otsad kuumalt ja kirglikult kohisema panna".

Nüüd pajatasingi ma lõpuks hoopis Alliksaarest, mitte loetud raamatust. Vabandust. Raamatut igatahes soovitan. On aru saada, et autor pole mingi tühikargaja, kes klatši põhjal kellegi elu ära seletab. Vaeva on nähtud tänuväärselt palju, eriti arvestades seda, kuivõrd suur on Alliksaare (postuumne) tuntus ja mõju eesti kirjandusele.

EPL-is kirjutab raamatust keegi tundmatu autor