Täiskasvanud lugejale mõeldud "Suveraamatus" suurt midagi ei toimu, on lihtsalt suvi ühel väiksel saarel, kus kaks kanget, üks vanaema ja ta lapselaps, hängivad, loodust jälgivad ja vahepeal juttu veeretavad. Kõlab kuidagi... potentsiaalselt tüütult või igavalt, aga tegelikult polnudki seda sugugi mitte. Oli vaat et ootamatugi. Näiteks ei mäleta ma, et oleksin kunagi enne ilukirjanduses kohanud vanaema, kes raamatu jooksul korduvalt oksendab. Vanaema ja lapselaps tegelevad raamatus kuidagi üldinimlike asjadega, mitte vanaemade-asjade ja laste-asjadega: näitavad iseloomu, vaidlevad, arutavad maailma asju, seisavad hirmudega silmitsi, seiklevad, tujutsevad... Tahtmata päris suuresõnaliseks minna, võib "Suveraamatu" kohta vist öelda, et see raamat on seest suurem kui väljast - vähemalt kindlasti suurem, kui see ludri pisieksemplar, mille ma raamatukogust sain ja mis mu käes kurva krõbinaga ära lagunes.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid