"Esimene meetod: keeled" võib olla trükitud taaskasutatud paberile, aga on minu meelest sellegipoolest paberi raiskamine, sest Ott Ojamets on kahe lausega kirjeldatava meetodi venitanud 72 leheküljeliseks. Tulemus meenutab mulle Allen Carri teost "The Easy Way to Quit Smoking", aga kui Carri teos oli motivatsiooni sugereeriv eneseabiraamat suitsetajatele, siis õpikulaadne toode ei peaks selline olema mitte. Samas mõistan, et sama sisu Twitteri säutsuna vormistades poleks see eriti kellegi tähelepanu äratanud. Kuid alustagem heast!
Ojametsa keeleõppe metoodika on sobilik neile, kes tahavad omal käel omandada passiivse keeleoskuse, et lugeda raamatuid, vaadata telekat või kuulata raadiot. Aga kuidas seda teha? Esiteks tuleb õppida selgeks 300 kõige sagedasemat sõna selles keeles, seejärel hakata kuulama taskuhäälinguid ning lõpuks lugema ajaleheartikleid. Asja võti on sama materjali nädalaajaline kordamine. Valid ühe taskuhäälingu, millest sa algul midagi aru ei saa ja siis ketrad seda terve nädala ning lõpuks peaksid juba üht-teist aru saama. Sekka tuleb veidi grammatikat õppida. Nõustun, et motiveeritud õppur võib nii üsna kaugele jõuda. Olen ise sama taktikat vahelduva eduga erinevate keelte õppimisel kasutanud (sõnade õppimiseks soovitan Memrise'i!), aga pole kunagi eriti järjepidev olnud ja viitsimine on liiga vara raugenud.
Aga... Autor lubaks justkui keele omandamist, kuid selgusetuks jääb, kuidas selle meetodi järgi rääkima ja kirjutama peaks õppima. Omaette sõnade pobisemine ei kvalifitseeru aktiivse keeleoskusena. Ojametsa metoodika on kaugel teaduslikust, ta tekst on familiaarne ja guugeldamisel põhinev, aga õnneks ei esitle ta oma lähenemist ülima tõena ega ennast mingi esipedagoogina. Tahaksin tähelepanu juhtida ühele minu meelest hästi olulisele aspektile ta õpetusest: keelte õppimiseks ei pea olema mingi keeltegeenius, tuleb lihtsalt õppida! Ühest küljest kergendus andetutele, teisest küljest pole ühtegi vabandust, mille taha oma laiskust peita.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid