Minu meelest on olemas väga häid ja nauditavaid raamatuid, mille kese ei ole üldse mingi hea lugu. Ja siis on raamatuid, mille kese on küll hea lugu, aga mis iseenesest raamatuna just suuremad asjad ei ole. James Boweni raamat "Tänavakass Bob" (mida kirjutas vist pigem kaasautor Garry Jenkins) kuulub nende viimaste hulka.
"Tänavakass Bob" räägib... üllatus-üllatus... Bobi-nimelisest tänavakassist. Kuidagi satub vigastatud Bob mitmel järjestikusel päeval kükitama tänavamuusik Jamesi sotsiaalkorteri ukse taha, kuni James ta oma tiiva alla võtab ja terveks ravib. James on algusest peale veendunud, et varem või hiljem hakkavad tänavad jälle Bobi kutsuma ning vale oleks teda sellisel puhul vägisi kinni hoida. Ainult et Bob ei taha kuhugi minna. Hakkab hoopis Jamesiga koos linnas tööl käima ehk tšillib paela otsas, kui ta peremees Oasise "Wonderwalli" mängib.
Bob paneb veerema elu parenemise lumepalli. James oli sinnamaani olnud teiste jaoks nähtamatu, metadooniravil heroiinisõltuvusest paraneja veel peale selle. Teismeeast alates oli ta elu väikestviisi pekki hakanud minema ja 20ndate eluaastate lõpuks oli olukord juba päris puine. Nüüd oli ta elus kass - temast sõltuv elusolend, kelle eest tuli hoolt kanda. Peale selle tegi nummidusega tähelepanu püüdev kiisu nähtavaks oma kaaslase Jamesi. Enne oli ta suvaline lõngus, kellega keegi tegemist ei tahtnud teha ning kelle käekäik kedagi ei huvitanud, nüüd hakkas see vähehaaval muutuma.
Uutmoodi ellusuhtumine pani Jamesi muusikueluga lõpparvet tegema ja alustama karjääri Big Issue müüjana. Big Issue on selline ajakiri, mille müümise võimalus on mõeldud eluga hädas inimestele, et neil oleks võimalus legaalsel teel järje peale saada. Kui oled sõela läbinud ja lepingu sõlminud, saad esimesed kümme eksemplari tasuta, edasi pead ajakirjad iga kord ise välja ostma, 1£ tükk, et need siis 2£ eest maha müüa. Ma ei olnud enne sellise kontseptsiooniga üldse kursis, nii et oli valgustav! Bob sai kuulsaks Big Issue kassina ja James oli astunud järjekordse sammu korraliku inimese elu suunas. Umbes sellise eluetapiga teos lõpebki, nii et hiljem neile osaks saanud fenomenaalset edu selles raamatus ei kajastatagi.
Muide, mul jäid kuidagi kripeldama olukorrad, kus James kellegi või millegagi pahuksisse sattus. Ta ei olnud alati illikuku õilishing ja ebaõiglane kannataja, kuigi ta hädades saab suuresti süüdistada ta ebastabiilset lapsepõlve (mida ta ise ju ei valinud). Igatahes tuli tal Bobi-perioodilgi ütlemisi ja konflikte nii politseinike, metrootöötajate kui ka teiste heidikutega. Sageli teadis ta, et on astunud mõne reegli või seaduse vastu, kuid kuna see talle ebaõiglane tundus, ei paistnud ta end eriti milleski süüdi tundvat. Ma ei tea, kas selline suhtumine on laialt levinud sääraste marginaliseeritud inimeste seas, aga see mõjus kuidagi määrava erinevusena, millenagi, mis tuli meie peategelasel ületada, et naasta võrdsena tavaliste inimeste sekka. Neid kordi, kui ta seda suutis, tuli minu meelest teose jooksul üha enam ette, nii et tore on!
Mõtlesin hiljuti uuesti Orwelli teosele "Pariisi ja Londoni heidikud". Mõnes mõttes on "Tänavakass Bob" sissevaade ühe Londoni heidiku ellu 21. sajandi algul ehk sada aastat pärast Orwelli kirjeldusi. Ainult et Jamesi ja Bobi raamat on kirjanduslikus plaanis võrdlemisi jube. Eriti hämmastasid mind kordused. Mõnda asja oli pea sõna-sõnalt kahes peatükis korratud, rääkimata neist juhtudest, kui lihtsalt osa teksti võinuks välja toimetada. Sellepärast virisesin ka postituse alguses, et kuigi lugu on hea, pole raamat suurem asi elamus. Tagantjärele võinuksin piirduda mõne artikli lugemise või video vaatamisega. Aga ma saan aru, et just tänu raamatule (ja raamatutele, mis on sellele veel järgnenudki) said James ja Bob tõeliselt kuulsaks. Kassi kodustamine ja sellest raamatu kirjutamine pole kindlasti universaalne lahendus tänavaeluga lõpparve tegemisele, aga tore, et ühelgi nii vedas. Soovin neile parimat ja loodan, et James on oma edu vääriline.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid