Salla Simukka Lumivalgekese-triloogia on praegu kõva sõna noortekirjanduse maailmas. 2013. aastal ilmusid soome keeles "Punainen kuin veri" ja "Valkoinen kuin lumi", 2014. aastal "Musta kuin eebenpuu". Eesti keelde on tõlgitud triloogia esimene osa "Punane nagu veri", triloogia tõlkeõigused on praeguseks müüdud 47 (!) riiki.
Raamat "Punane nagu veri" on põnevik pahade täiskasvanute tegemistesse sekkunud Tampere keskkoolinoortest eesotsas Lumikki (ehk Lumivalgeke) Anderssoniga. Lumikki on 17-aastane südi tütarlaps, keda põhikooli ajal kiusati, kuid kes ohjad enda kätte haaras, kiusajatele molli andis ja kõige selle käigus eriti kartmatuks kasvas. Kogemata saab Lumikki teada, et ta võrdlemisi nõmedad ja ülbed klassikaaslased on end seganud mingisse kriminaalsesse jamasse, mille käigus on nende kätte sattunud 30 000 verist eurot. Lumikki tahaks lihtsalt vait olla ja end mitte millessegi segada, kuid seda tal muidugi teha ei lasta. Esmapilgul ebameeldiv Elisa lunib Lumikki abi nii kaua, kuni tol viimaks kahju hakkab ja ta nõustub neid aitama. Ǩust Elisa ja poisid raha said? Mis salaelu elab Elisa narkopolitseinikust isa? Mis rolli mängib kõiges noor venelanna Natalja? Kes on Jääkaru? Kellele see raha mõeldud oli? Nii palju küsimusi, millele peab vastuse leidma Lumikki, sest teised on selleks liiga juhmid ja arad. Tark ja füüsiliselt heas vormis Lumikki saab hakkama imeliselt ohtlike olukordadega, lahendab saladused ja paneb pahad paika.
Raamatu lugemine läks kuidagi liiga kiiresti, et suuta selle kohta midagi sisukat kirjutada. Tore oli lugeda Tampere noorte tegemistest ja maailmast: talvel on 25 kraadi külma, käivad saunas ja jääaugus ujumas, kannavad helkureid ja Fjällräveni seljakotte. Palju arusaadavam maailm kui ameerika noorte oma. Samuti on märkimisväärne naispeategelase isiksus. Aktiivne ja tegude algataja, aga mitte ekstreemsuseni viidult. Veidi poisilik, aga mitte mingi tomboy. Teistega mitte eriti tegemist tegev, aga mitte eraklik. Küll aga jäi mulle arusaamatuks või põhjendamatuks, kuidas temast sündmustekeerise keskne kuju sai. Ta küll teadis olukorrast, millesse kolm klassikaaslast end seganud olid, aga kuidas läks nii, et tema kogu jama ära pidi lahendama? Teised ei teinud tõesti midagi muud peale videomängude mängimise ja pabistamise (kui sedagi!), samal ajal, kui tema auto pagasnikus kuhugi ohtlikule missioonile sõitis. Mõistlik nagu ta oli, võinuks ju pigem teisi õpetada ja ise tagaplaanile jääda. Aga las ta olla. Hea lebo lugemine vahelduseks Emil Ciorani "Lagunemise lühikursusele", mida lugedes on selline jahu söömise tunne (ja nii juba eelmise aasta oktoobrist alates...).
Postita kommentaar
0 Kommentaarid