Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Ei juhtu just tihti, et keegi nii möödaminnes ja käega rehmates kirjaoskamatust tunnistab. Keegi ei jäta lugemist ja kirjutamist õppimata, sest tal lihtsalt pole selleks annet. Selleks, et keskmise inimese tasemel lugema ja kirjutama õppida, tuleb... õppida ja harjutada. Minu meelest on sama matemaatikaga. Inimeste jagamine neiks, kel on matemaatilist taipu ja neiks, kel pole, on väga halb mõte. Nii tekib isetäituv ennustus: suur hulk inimesi saab varakult koolis teada, et nende asi polegi kunagi matemaatikast aru saada ja nii nad siis ei saagi. Minu meelest on see hirmus kaotus meile kõigile. Kuid aitab mõõdukalt teemavälisest nukrutsemisest, sest kirjutama pidin ma hoopis "Matemaatika õhtuõpikust", ilmselt kõige populaarsemast eestikeelsest matemaatikaraamatust, mis seni ilmunud. Õhtuõpiku reklaamlause võiks vist olla "451 hooandjat ei saa eksida!", sest just nii palju inimesi Hooandjas selle teose sündi rahaliselt toetas. (Kogutud  13000+ eurot tegi selles

Tundub, et varsti võin blogile uue nime panna: Kohustuslikult Vabatahtlik Elulookirjandus. Viimase aasta jooksul postitatust kajastab ligi ⅔ (auto)biograafiaid või muud sorti dokumentaalkirjandust. See tekitab mus segaseid tundeid, sest normaalne kirjandusehuviline võiks või õieti justkui peaks huvi tundma ilukirjanduse vastu. Aga ometi on elulugudel oma võlu, vähemalt kümnendikul neist. Täheldasin blogi arhiivis sobrades, et loovisikute elude lood on mind üsna külmaks jätnud (Patti Smith, Rainer jancis, Marie Under (see oli muidugi naljanumber) jmt). Küll aga oli ütlemata huvitav ja õpetlik lugeda Johannes Aaviku päevaraamatut, samuti nautisin paar aastat tagasi väga Paul Ariste mälestusteraamatut ja ekspeditsioonipäevikuid. Täna kirjutan teile ungari matemaatiku Paul Erdősi elu(tööd) käsitlevast raamatust, Paul Hoffmani (nii palju Paule kahe lause kohta!) teosest “The Man Who Loved Only Numbers”. Selle lugemine oli samuti imeline elamus, mistõttu järeldan, et edaspidi peaksin loov