Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Mul on üks saladus, mida mul on õnnestunud seni vist päris edukalt varjata. Nimelt jätab ungari kirjandus mind üsna külmaks. On olnud nii mõnigi okei elamus, aga pigem pole elamust olnudki, on lihtsalt okei. Sama on ungari muusikaga, kuigi sellega on tegelikult veel hullemad lood, kuna ma pole isegi eriti üritanud sealt endale midagi leida. (Huvitaval kombel on jällegi ungari filmid vahel päris mõjuvad olnud, kuigi ma üldiselt filme ei vaata.) Ma tunnen, et see on vale ja häbiväärne, sest ma olen Ungaris elanud, õppinud ungari keelt ja kirjandust, söönud palju ungari toitu ning joonud omajagu paalinkatki. Pealegi, iga kord, kui ma olen välismaal, mis pole Ungari, ja ma natuke napsu võtan, poetan pisara, sest "ma võinuks selle raha eest ju Ungarisse minna" (veits ebanormaalne, kui ma nüüd järele mõtlen). Nii et eeldused on justkui olemas. Mul on praegugi, pärast selle Dóka lasteraamatu lugemist, pooleli vähemalt kolm ungari päritolu ilukirjandusteost. Aga midagi jääb alati

Mulle meeldivad raamatukogud. Paar päeva tagasi, kui must sai Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu lugeja, jäin mõtlema, mitmes raamatukogu see mu elus on. Tuli välja, et vist suisa kaheteistkümnes, kui välja arvata põhi- ja keskkooli kooliraamatukogud ning kui haruraamatukogusid erinevate asutustena käsitleda. Panin nimed kirja ja mõtlesin, et jagan mõnda muljet teiegagi. Pääsküla raamatukogu . Esimene raamatukogu minu elus. Hakkasin lugejaks tõenäoliselt 1994. aasta suvel. Tollal oli Pääsküla raamatukogu veel Rännaku puiesteel ühes kortermajas. Erilisi mälestusi mul selle raamatukoguga pole, sest ma ei olnud selles eas suurem raamatusõber. Küll aga olin ma selline laps, kes võttis suve alguses rampsist kogu suvise kohustusliku kirjanduse, luges kahe nädalaga kõik läbi ja oli 1. septembriks kõik ammu unustanud. Nõmme raamatukogu . Tollal Õie tänaval asunud raamatukogu lugejaks hakkasin ma tõenäoliselt olude sunnil: ju ei olnud siis kohalikust Pääsküla raamatukogust või kooli ram