Péter Dóka "Lilla Kuningatütar"

Mul on üks saladus, mida mul on õnnestunud seni vist päris edukalt varjata. Nimelt jätab ungari kirjandus mind üsna külmaks. On olnud nii mõnigi okei elamus, aga pigem pole elamust olnudki, on lihtsalt okei. Sama on ungari muusikaga, kuigi sellega on tegelikult veel hullemad lood, kuna ma pole isegi eriti üritanud sealt endale midagi leida. (Huvitaval kombel on jällegi ungari filmid vahel päris mõjuvad olnud, kuigi ma üldiselt filme ei vaata.) Ma tunnen, et see on vale ja häbiväärne, sest ma olen Ungaris elanud, õppinud ungari keelt ja kirjandust, söönud palju ungari toitu ning joonud omajagu paalinkatki. Pealegi, iga kord, kui ma olen välismaal, mis pole Ungari, ja ma natuke napsu võtan, poetan pisara, sest "ma võinuks selle raha eest ju Ungarisse minna" (veits ebanormaalne, kui ma nüüd järele mõtlen). Nii et eeldused on justkui olemas. Mul on praegugi, pärast selle Dóka lasteraamatu lugemist, pooleli vähemalt kolm ungari päritolu ilukirjandusteost. Aga midagi jääb alati