Arvo Krikmann (koostaja) "Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu" LR 2017/1-2

1975. aastal pidi ilmuma Arvo Krikmanni koostatud LR-i number, mis pidi sisaldama vanasõnu, mis on tuntud ja päriselt olemas; vanasõnu, mis pole üldtuntud, kuid mis on kindlasti olemas ning vanasõnu, mis on tuntud, aga mis ei ole tegelikult vanasõnad. Igasugustel poliitilistel põhjustel läks see number aga hävitamisele ja ei ilmunudki. Ilmus aga nüüd, 2017. aastal. Oli päris tore lugemine, kuigi 1984. aastal ilmunud "Vanasõnaraamatut" lugenuna midagi šokeerivalt uut siit just ei leidnud ("Vanasõnaraamat" on mul nimelt nr 1 teos, kust otsida mõtteteri juubeli- ja pulmakaartidele või muudeks puhkudeks, kus midagi elutarka vaja öelda-kirjutada on.).

Avastasin oma mõningaseks üllatuseks, et setu vanasõnu on põhjaeestlasena ikka kole raske lugeda. Ei viitsinud ka murdesõnastikust iga tundmatu sõna tähendust järele vaadata ja siis tegelikult ei saanudki kõigest üldse aru. Ingliskeelset "Trainspottingut" lugedes ootaks mind vist sarnane kogemus ees.

Järgnevalt minu lemmikud nende päriselt olemasolevate vanasõnade seast, mis pole üldtuntud.

• Rohkem pole miest vaja kui siis, kui näeb madu-ussi ja kui müristab. (Vaivara ja Narva)
• Pikkeline voivutab. [Kui on kaua vastu peetud, kuid viimaks ikkagi väsitakse.] (Kuusalu)
• Kui kastet viia, siis saab ikke pudru süia. [Altkäemaksu kohta.] (Juuru) - Kui tabav!
• Kui seitsekümmend täis oled, saad koera viisi: kaks aastal korraga. (Vigala) - Sobiks hästi juubeliõnnitluseks
• Palju siis inimesel seda leiba vaja on - ainult kolm korda päevas ja sedagi söögiaegadel. (Vigala)
• Ennemine ole epa-tepa, aga ära ole holla-tolla. (Valjala) - Ei saa küll täpselt aru, mida see tähendab, aga kõlab hästi
• Inimene pole kinnas, et pöörad pahupidi ja vaatad, mis tal sees on. (Kolga-Jaani) - Kõlab nagu potentsiaalne kirjanditeema
• Kes kodun, om plendsi, kes kõrdsin, om piiga. (Helme) - Sõna plendsi tähendusest võite lugeda siit
• Süü sis, ku süük mekis, tii tüüt, ku tüü tekis. [Tekis - edeneb] (Helme)
• Tulõ-õi kurvast persest rõõmsat piiru. (Rõuge)
• Kõgõ kergemb tüü - suka harotamine ja tõsõ kõnõlõmine. (Rõuge) - Ma ei saa aru, mida tõsõ kõnõlõmine tähendab. Tõe rääkimine? See on üsna lihtne küll tõesti.
• Julgõlõ tulõ julgõ õnnõtus kah. (Setumaa) / Targalõ tulõ tark hädä kah. (Setumaa) - Igaühele oma õnnetus!
• Kel timahavva tõnna-rõnna, tuul tulõvaasta uia-uia. [Suur lõbutsemine lõpeb kurvalt.] (Setumaa) - Vt ka Ennemine ole epa-tepa, aga ära ole holla-tolla. (Valjala)
• Kui tiiazi, koes satad, laotasi olgi ala. (Setumaa)

PS Arvo Krikmanni järelsõna saab internetistki lugeda.