Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Olen üldiselt seda meelt, et mis puudutab lihtsa inimese elus ette tulevaid probleeme, siis ilukirjanduses on kõik need juba lahendatud ning seepärast pole põhjust eneseabiraamatuid lugeda. Millegipärast ma vahel väga harva siiski teen seda. Seekord oli asi selles, et ma olin kole väsinud, aga puhkuseni oli veel paar pikka nädalat, ja see väsimus väljendus tavapärasest veel hullemas muretsemises. Iga kord, kui midagi valesti läks või mu plaanidest hälbis, viis see mind jaburalt pikaks ajaks täiesti endast välja. Siis meenuski raamat "Don't Sweat the Small Stuff... and It's All Small Stuff" ja üsna kiitvate arvustuste tõttu otsustasin sellega õnne proovida. Raamat koosneb sajast soovitusest, mida leheküljel või paaril pikemalt lahti seletatakse. Enamik on minu meelest täiesti ratsionaalsed ettepanekud, mida iga kainemõistuslik inimene isegi teab, aga see ei tähenda, et kõigil neid muidugi alati järgida õnnestuks (tegelikult paljude nõuannete teene oligi üldse tä

Polüglott Pent Nurmekunnast olen ma kunagi juba lugenud ning siingi kirjutanud. Lõpuks jõudsin ka kolme aasta vanuse monumentaalteoseni, millesse on kokku pandud 150 lk elulugu, 30 lk bibliograafiat ja 360 lk  mälestusi-meenutusi keeletarga lähikondsetelt ja muidu tuttavatelt. Ootused olid suured ja latt kõrgel, sest mõtlesin, et nii harukordsest inimesest saab kirjutada ainult ülipõnevalt ning kui seda veel ligi 600 leheküljel teha, siis enam palju paremaks minna ei saa. Paraku pidin pettuma, kuigi raamatule näpuga näitamise asemel arvaks pigem, et asi oli minus ja mu ootustes. Lootsin faktide tagamaade lahkamist ja üleüldiselt midagi analüüsivamat, aga sain vastupidist – palju külmaks jätvaid fakte ja vähe analüüsi. Eriti raamatu esimeses osas, kus antakse ülevaade Nurmekunna elust. Detailsed andmed selle kohta, mis kuupäevadel kui mitu üliõpilast mingi keele loengus käis – no olgu nii, aga...  Oleks tahtnud rohkem lugeda vastuseid küsimustele miks ja kuidas, mitte kes, mis ja