Mis siin ikka kosta, Emil Cioran tuntud headuses, kusjuures headuse all pean silmas nihilismi, mis saab olla samal ajal nii karastav kui ka naerutav. Aastaid tagasi kirjutasin ta teosest "Sündimise ebaõnnest" ja ega ma praegu suurt rohkem midagi kosta oskagi. "Lagunemise lühikursus" on teemaderingi poolest üsna sarnane sündimisraamatuga, ühiskonna- ja ajalooteemat oli vist küll rohkem, kui ma nüüd õigesti mäletan. Tekstikesed on küll veidi pikemad, aga siiski lühikesed. Võib-olla ta võlu ongi see killustatus, vaevalt ma teda pikkade traktaatidena seedida jaksaks. Pealegi, mis seal salata - olgugi, et "Lagunemise lühikursus" pole mahukas teos, lugesin ma seda peaaegu viis aastat. Polnud ka väga tahtmist tagant kiirustada end.
Lugesin ja olin veidi imestunud, kuidas ta küll nii värvikalt kirjutada suutis. Oli ju Cioran Rumeenias sündinud, kuid Prantsusmaale kolinuna hakkas ta mingil hetkel prantsuse keeles kirjutama. Ma lugesin eestikeelset tõlget ja imestasin vist võrdselt Ciorani ja tõlkija Leena Tomasbergi sõnaande üle. Täielik sfääride muusika kirjalikus vormis. Loed neid voogavaid lauseid ja tunned, kuidas keelemuskel saab tugevamaks. Rääkimata sellest, et tihti ei kohta ühes raamatus nii sõnu 'elaan' kui ka 'neimahimu' ja veel nii, et see kuidagi sunnituna ei mõju.
Panen siia mõne stiilinäite. Lugesin raamatut nii kaua, et kui nüüd neli aastat tagasi lehekülgede vahele pandud järjehoidjate juurde vaatasin, ei saanud pooltel juhtudel enam tegelikult üldse aru, mis iva ma küll tollal võisin tahta salvestada. Ülejäänud pooltel puhkudel pidanuks ma mitu lehekülge järjest ümber kirjutama, seda jälle väga ei viitsinud. Tegelikult võib selle raamatu suvalisest kohast lahti võtta ja tuld anda, igal lehel oli midagi kosutavat või vähemalt kohutavat.
"See, kes pole kunagi plaanitsenud enese hävitamist, kes pole mõttes abi otsinud nöörilt, kuulilt, mürgilt või merelainetelt, on vääritu sunnitööline või kosmose korjusel ukerdav tõuk. Maailm võib võtta meilt kõik, keelata meile kõike, kuid kellegi võimuses ei ole keelustada enesetappu. Kõik vahendid tulevad meile appi; kõik kuristikud kutsuvad meid; aga kõik meie instinktid sõdivad selle vastu. Sellest kujuneb meie vaimus lahendamatu konflikt. Vaevalt asusime elu üle järele mõtlema, vaevalt leidsime eest otsatu tühjuse, kui juba asusidki vaistud meie tegusid juhtima ja suunama; vaistud pärsivad meie inspiratsioonilendu ja halvavad meie vabanemisindu. Kui oleksime sünnihetkel sama teadlikud kui noorusaastate järel, siis saaks viieaastaste enesetapp vististi igapäevaseks nähtuseks ja lausa auasjaks."
"On midagi, mis on võrreldav kõige häbituma libuga, midagi räpast, kulunut ja lodevat, midagi vihatekitavat ja jahmatamapanevat, igas eluhetkes avalduv meeleheite tipp - see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen: puu, maja, mina, võimas, tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused. Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaiks ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks?"
"Ma lepin eluga viisakusest: väsimatu vastuhakk on samasugune maitselagedus nagu õilis vabasurm. Kahekümneaastaselt rünnatakse raevukalt taevast ja kõike tema all laotuvat saasta; siis aga lüüakse käega. Traagiline poos sobib pikaleveninud, naeruväärsele puberteedile; selleks aga, et suuta mängida loobumise kometit, läheb tarvis tuhandeid katsumusi."
"Maotu on pasundada dogmasid vaevatud aegadel, kui iga tulevikuunistus tundub jampsimine või pettus. Astuda lilleõis nööpaugus vastu ajaloo lõpule - see on ainus väärikas hoiak aegadevoolus."
Lemmikuim oli aga pala "Riietumisfilosoofia" leheküljel 236, mis on kahjuks liiga pikk, et oleks jaksu seda ümber toksida. Olgu aga öeldud:
"Silmitsege peeglist oma katmata keha: te mõistate kohe, et olete surelikud. Tõmmake sõrmedega üle ribide nagu üle mandoliinikeelte, ja te näete, kui lähedal te seisate hauale."
Postita kommentaar
0 Kommentaarid