Richard P. Feynman "Te ju naljatate, hr. Feynman!"

Richard Feynman oli kuulus füüsik, kes osales aatompommi väljatöötamisel ja sai 1965. aastal Nobeli preemia. "Te ju naljatate, hr. Feynman!" ei ole aga teadus- ega isegi mitte aimekirjandus, vaid kogumik anekdootlikke mälestusi, mis on kirja pandud lindistatud vestluste põhjal, mida Feynman oma sõbra Ralph Leightoniga pidas. Nende vahvate lugude kaudu avaneb lugejale pilt uudishimulikust, ülemeelikust ja šarmantsest teadlasest, kellel õnnestus põhimõtteliselt kõik, mis ta ette võttis, alustades trummimängust ja lõpetades aatompommiga.

Kõlab nagu mu uus lemmikraamat, aga tegelikult oli see lugemiskogemus üsna ebameeldiv. Esiteks oli tunne, et tõlge ei vea vestluslikku stiili välja. Ma ei oleks tahtnud kogu aeg teksti tõlgitust tunda, aga tundsin. Teiseks pole mul midagi ebameeldivate karakterite vastu, aga ebameeldival ja ebameeldival on vahe. Feynman tegi enda meelest tihti mingeid vempe teiste kulul, aga pooltel juhtudel oli ta minu meelest lihtsalt douche. Üsna ruttu tüütasid ära ka lood, mis algasid sellega, kuidas Feynman nii muuseas otsustas millegagi tegelema hakata ja kuidas siis järsku selgus, et ta on põhimõtteliselt professionaal valmis.  Ups! Maalimine, lukumuukimine, bongotagumine, you name it - kõige puhul selgus, et talle endalegi märkamatult oli temast saanud asjatundja, keda kõik imetlesid.

Ma saan aru, et nende entusiasmiküllaste jutukeste seest kiirgab uudishimu maailma ja selle toimimise vastu, täpselt see, mis temast eduka teadlase tegi, aga see ei tähenda, et ma viitsiks lugeda 400 lk üht ja sama valemit järgivaid lõbusaid lugusid. Tõsisemad vahepalad (näiteks kriitika Brasiilia ülikoolide kohta) olid palju meeldivamad ja huvitavamad lugeda. Nii et ma võin nõustuda, et tegu on õnnestunud portreega geniaalsest teadlasest, aga selle lugemise tulemusel ei taha ma ta isikuga põhjalikumalt tutvuda. Küll aga loeksin heameelega ta füüsikaalast "Kuut kergemat lugemist", sest ma usun, et ta oli õppejõuna väga sümpaatne.