Hannu Mäkelä "Härra Huu" (illustreerinud Hannu Mäkelä)

Pooljuhuslikult sattusin tööl vaatama 5. klassi kirjanduse õpikut, milles on üks peatükk pühendatud "Härra Huule". Ma polnud seda lugenud ja kolleeg, kes pole laps, ütles, et see on viga. Jäin teda uskuma ja otsustasin vea kiiremas korras parandada (sest vigu, mida annab parandada 100-leheküljelise lasteraamatu lugemisega, pole elus just palju, nii et miks mitte). Eriti ei usu, et ma lapsena seda raamatut armastanud oleks, aga praegu lugedes oli see tõesti lahe. Kuidagi selline soomelik, tume ja samas mõnus-õdusalt pohuistlik oli see härra Huu. Iseenesest pidanuks see tüüp lapsi hirmutama, aga ta ei paistnud väga viitsivat sellega tegelda. Vaatamata aeg-ajalt aset leidvatele seiklustele hoidis härra Huu enamjaolt omaette ja vahtis niisama kodus tühja.

Ega autor Hannu Mäkelä vist ka nii väga lasteraamatut kirjutada tahtnudki, see oli pigem juhus, nagu ma ühest intervjuust lugesi:

"Läksin oma esimese naise ja meie kuueaastase pojaga peole. Seal oli eriti kaunis peoperenaine, telediktor. Ta hakkas mulle väga meeldima. Läksin koos temaga kööki ja jõime õlut. Minu naine ärritus selle peale. Peol oli palju lapsi, minu naine tuli ja ütles: ”Lõpeta! Mine hoia neid lapsi seal! Sul on õpetajakoolitus, tee ometi midagi!”"

Mäkelä läks ja jutustas siis lastele mingid lood kokku, et nad ei karjuks nii palju ja oligi tulemus käes: härra Huu lood! Minu meelest oli selles "Härra Huu" raamatus mingi selline toon või meeleolu, mis sellesama intervjuus jutustatud looga kuidagi süngis tundub olevat. Järgnevalt paar väljakirjutist, mis ajendasid mind raamatukogust juba "Härra Huu" järgmisi osi koju tooma.

"Härra Huu ei teadnud, mida asjast arvata. Ta jooksis kiiresti teed pidi edasi. Mööda vuhatas auto ja härra Huu kohkus, nii et süda hakkas peksma. See elu ei sobi mulle, mul on nõrk süda, ja kui ma suren, ei tule keegi minu matustele. Ja härra Huul oli nutumaik suus."

"Härra Huu istus voodiservale ja mõtles. Ta otsustas mõelda kõikidele toredatele asjadele, mis temaga on juhtunud. Härra Huu oli tükk aega väga vait, aga lõpuks pidi ta endale tunnistama, et talle ei meenu mitte midagi. Võib-olla ei olnud neid lihtsalt olnudki."

"Ta möödus majakesest, kus elas tüdruk Rimma koos oma vanaemaga, ja kiikas ettevaatlikult sinnapoole. Küll ma veel ükskord lähen ja hirmutan teda, nii et ta end surnuks ehmatab, otsustas härra Huu karmilt ja lisas sammu."

""Appi," hüüdis härra Huu ja mets vastas kõminal. Härra Huule tundus, et ta on väga väike ja väga üksik."

"Tal ei olnud midagi teha. Ei olnud kedagi hirmutada. Ja ei jõua ju ka ühtevalu raamatuid lugeda."

"Ta ei mõistnud, miks üldse kella vaja läheb, sest aega on kas palju või vähe, just nii nagu ise tahad."

"Härra Huu läks koju. Kui sõbraliku näoga olid täna männid ja kui pehmelt nõtkus sammal jalge all. Linnud vuhisesid härra Huu pea kohal ja kaasikus kädistas harakaparv nagu kari niidumasinaid. Tuulest kantuna levis metsas põleva puu lõhna. Kusagil haukus koer. Härra Huul oli hea olla."

[Härra Huu käis linnas ja oli sellest väga traumeeritud.] "(Aga see, mis ei sobi härra Huule, võib sobida mõnele muule, Linnas on ju ka soojust, mugavust, rõõmu ja rahvast, kui sa vaid ise seda tahad. Seda härra Huu mõistagi ei näinud.)"