Jaak Jõerüüt "On nagu on"

Mulle on Jaak Jõerüüt avaliku elu tegelasena sümpaatne, samuti mäletan, et ta romaan "Muutlik" pakkus kümme aastat tagasi üsna meeldiva lugemiselamuse. Sellest üksi on tegelikult natuke vähe, et panna mind kellegi memuaare lugema, kuid millegipärast seekord nii läks. "On nagu on" on tegelikult raamatupikkuseks paisunud ajakirjaintervjuu. Aita Kivi on esitanud õige nürisid küsimusi lapsepõlve, suguvõsa ajaloo, hipiaastate, kirjaniku- ja diplomaadielu kohta ja Jõerüüt on neile lehekülgedepikkusi vastuseid kirjutanud. Raamatu alguses mõtlesin, et panen pärast GoodReadsis neli tärnikest viiest, keskpaigaks olin kaldumas kolme tärni poole ja lõpuks panin üldse kaks. Esiteks olid küsimused igavad ja kulunud, teiseks oli vastustes vähe huvitavaid fakte ja palju, väga palju tundlemist ja mingit aforismiambitsioonidega klišeedeküllast sõnavahtu, mis mind lõpuks silmi pööritama ajas. Üks mu lemmikuid näiteid eelneva illustreerimiseks: 

"Ega intuitsiooni ainult uudiste labürindis vaja lähe, see on alati üks ja seesama. Ja kui see on olemas, siis läheb seda alati vaja, igas elus loodud olukorras, mis pealegi saabuvad ootamatult nagu välk, nii et oma uimaseid ja segaseid mõtteid ei jõua veeretama hakatagi. Intuitsioon on inimesele nagu piiramatu krediidiga pangakaart, läbi elu enese, mitte ainult poes." 

Muidugi meeldib mulle sõnadega hullamine, aga see siin jättis mulle liiga ennast imetleva taskufilosoofi mulje ja sisu jäi niiviisi justkui vormi varju. Ma ei tahaks olla ülekohtune, aga midagi pole parata, mulle see värk lihtsalt ei istunud. Eelnevale vaatamata plaanin Jõerüüdi hiljuti ilmunud romaani "Poliitiline daamikinnas" siiski lugeda!

Kommentaarid