Kätlin Kaldmaa "Lydia" (illustreerinud Jaan Rõõmus)

Kätlin Kaldmaa kirjutatud ja Jaan Rõõmuse illustreeritud "Lydia" on nii palju positiivset meediakajastust saanud, et kui üks mu sõbranna feministlikku katsikukingitust otsis, soovitasin väga innukalt just seda raamatut. Ägeda välimusega raamat tarmukast eesti supertüdrukust tundus lahedam ja erilisem kui mingi woke ingliskeelne lasteraamat. Tol hetkel oli mul kahju, et ta ilmselt mu soovitust kuulda ei võta, nüüd, kui ise raamatut olen lugenud, tunnen hoopis väikest kergendust. 

Lugu pidi jutustama meie päris oma supertüdrukust Lydia Koidulast, aga lugedes nägin ma tüdrukut, kes avaldas teismelisena kirjatükikesi oma isa ajalehes. Ei tundu olevat nagu uks, mille vahele väga raske oleks jalga saada. Muidugi mõista, tollast aega ja kohta arvestades oli seegi suur asi, aga mul on raske uskuda, et raamatut lugevad lapsed sellest kultuurilis-ajaloolisest kontekstist palju teavad. Ei aita seegi, et tolleaegset geopoliitilist olukorda selgitatakse põgusalt vaid raamatu tagakaanel, raamatus on sellest tõesti vähe juttu (raamatu saksakeelses tõlkes olevat kuuldavasti rohkem taustainfot tollaste olude kohta) . Tagakaas on minu jaoks aga ikka olnud nagu vabatahtlik lugemismaterjal, mille võiks midagi kaotamata lugematagi jätta. Tundub, et mitte alati. Peale selle oli mulle väikestviisi vastukarva ka loo fragmentaarsus. Kogu raamat on jutustatud justkui ühes jorus, samas kuidagi katkendlikult, nii et lehekülje lõpus näib, et sündmused arenevad kuidagi edasi, aga järgmisel lehel on juba uus teema platsis. Mõtled, et leheküljeline jutustus pojengidest jõuab ühel hetkel ka päris asjani välja, aga selgub, et ei, oligi terve lehekülg ainult pojengidest.

Saan aru, et loo eesmärk oli jutustada atsakast tüdrukust, kes omas ajas erakordselt noorena harukordselt palju ette võttis ja ära tegi, aga just see positiivsus jäigi kripeldama. Kas Koidula polnud mitte tegus tüdruk, aga traagilise eluga naine? Läti-saksa soost mees ei toetanud teda ta rahvuslikus tegevuses, kaks poega surid väga noorena, tütardest ei kasvanud eestlasi ja Koidula ise suri 42-aastaselt vähki. Ei viitsi kontrollida, aga tundub tegelikult, et Koidula eraelu oli suisa nii traagiline, et selle kohtagi on kindlasti raamatuid kirjutatud, tõenäoliselt küll mitte koolilastele.  

Mida aga veel peab mainima, on Jaan Rõõmuse illustratsioonid, mis minu arvates on tõenäoliselt suuresti raamatu edu taga. Raamat näeb lihtsalt nii atraktiivne ja lahe välja, et paneb lausa mõtlema: kui raamatul Lydia Koidulast on nii ägedad illustratsioonid, peab ta lugu kindlasti vähemalt kihvt olema. Selgus, et tegelikult ei pea.