Pensionieelik Glyn avastab kuskilt konkusügavusest foto oma lahkunud abikaasast Kathist, kes pildil mingi mehe käest kinni hoiab. Kuidas edasi? Muidugi mõista tuleb kindlaks teha, mis armulugu see selline oli ja millega ta naine veel hakkama sai. Kuna Glyn on maastikuajaloolane, pole uurimistöö kui selline talle võõras ja teadlasliku põhjalikkuse ja usinusega ta selle kallale asubki. Minevikus urgitsedes ilmuvad meie ette Kathi ja Glyni sõbrad ja sugulased, kõik pealtnäha intelligentsed ja igati võluvad inimesed, aga mida rohkem loeme nende suhetest Kathiga, seda vähem sümpaatseks nad muutuvad, kuni lõpuks ei jää sümpaatsusest suurt midagi alles. Sedasi sujuvalt laheneb ka sündmused käivitanud saladus - pigem nagu vaikselt ja sisinaga kui põrutava pauguga.
Esimese hooga ei osanud loetust muud arvata kui et kena psühholoogiline ajaviiteromaan küll. Oleks nagu teleka ühel pühapäeva pärastlõunal suvalisel hetkel käima pannud ja mingit keskpärast filmi jäänud vaatama. Aga pärast märkasin, et sain loetust ivakese mõtteainet ka kaasa. Glyn arvas, et Kathi afäär oli midagi suurt ja olulist, aga lõpuks kukkus välja, et see oli rohkem nagu "pindu teise silmas näed, aga palki enda silmas mitte" sorti juhtum. Ei pea tegema kuidagi käegakatsutavalt halbu tegusid, et olla jobu, piisab ka paljudest imepisikestest, mis toimumise hetkel peaaegu märkamatuks jäävad. Ei piisa millegi suure halva tegemata jätmisest, et olla hea kaaslane, õde, naine, mees, inimene.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid