Ma olen väga igav inimene selles mõttes, et mulle ei meeldi süüa toite, mis on nii vürtsikad, et valus hakkab, ja ma ei vaata õudusfilme, sest... need on õudsed. Samas kui Reddit mulle mingit true crime võikust pakub, siis ma vahel loen ja see mind nagu eriti ei kõiguta. Ehk hirmutavad mind teadmatus ja pinge, millel paljud väljamõeldud õuduslood põhinevad? Kui tõsieluline tekstike algab aga nendinguga kellegi kirvega neljaks hakkimisest, siis on vähemalt teada, kuidas asi lõppes - ja et asi lõppes, mitte ei kesta veel siiani. Kõige selle tõttu polegi ma vaadanud filmi "The Shining", aga samas kõigele sellele vaatamata tekkis hardal pühadeajal millegipärast soov kätte võtta raamat, millel film põhineb.
Raske lapsepõlve, viinavea, äkilise meele ja kirjanduslike ambitsioonidega pereisa Jack on järjekordselt töökohalt kinga saanud. Õnneks ulatab abikäe kaasjotast kolleeg, kes organiseerib talle talveks töökoha ülejäänud maailmast ära lõigatud mägihotellis Overlook. Jack võtab kaasa oma naise Wendy ja aeg-ajalt justkui üleloomulike võimetega õrnahingelise 5-aastase pojakese Danny ning seiklus võib alata. Tõtt öelda pidanuks Wendy juba ammu lahutama ja Dannyga kiiresti ja kaugele kuhugi põgenema, aga millegipärast ta ikka uskus, et elu Jackiga läheb paremaks või kui ka paremaks ei lähe, siis halvemaks ka mitte.
Ses mõttes tõi Overlooki asumine Wendy maa peale, aga hind, mida selle eest maksta tuli, oli muidugi kõrge. Talveks külastajatele suletud hotell oli justkui inimestest tühi ja nagu ei olnud ka. Kuid inimeste ja nende hingede kõrval toimetasid ringi ka põõsad, nipsasjakesed ja tegelikult ka hotell ise. Muidugi vaenulikult meelestatuna. Põgeneda polnud aga kuhugi ja kellegi abile polnud samuti loota. Lõpplahenduse reetmata jätmiseks tulebki ümberjutustus siin lõpetada.
Lasin lool end kaasa kiskuda ja paari päeva jooksul, mil seda lugesin, nägin kõikjal tonte. Kaasaelamist tegi lihtsamaks maha sadanud lumi ja mehe ning (enamvähem Danny vanuse) lapsega kodus aja veetmine. Just nagu Overlookis! Meil siin keegi hulluks ei läinud ja vägivaldseks ei muutunud, aga rohkem kui ühel korral kujutasin ette, kuidas mingile tühisele krõbinale või öeldud sõnale järgneb midagi õõvastavat ja kurja. Kõige rohkem küttis seda hirmu üles Jacki iseloom ja käitumine - ta oli meister sääsest elevandi tegemisel ja leidis alati enda meelest hea põhjenduse, miks kellelgi nägu täis sõimata või talle molli sõita. See kurjus oleks nagu lugedes raamatust välja imbunud ja ümbrust reostama hakanud. Igatahes... olin järgmiseks lugemiseks raamatukogust ühe krimka võtnud, aga tundsin, et pean väikse pausi tegema ja hakkasin midagi nunnumat lugema. Aga ei välista, et ühel heal päeval võtan julguse kokku ja vaatan ka filmi lõpuks ära!
Postita kommentaar
0 Kommentaarid