Saturday, January 13, 2007

Jevgeni Griškovets "Kuidas ma koera sõin" LR 2006/36

Griškovets on 1967. aastal sündinud vene lavatäht ja kirjanik, kellele osaks saanud menu on suisa fenomenaalne. Ta on avaldanud tunduvalt rohkem kirjutisi, kui need kaks näidendit (mononäidend "Kuidas ma koera sõin" ja lavateos kahele "Vene rännumehe ülestähendused"), mis LR-i vahendusel eesti keeles nüüd ilmunud on, kuid tema edu põhjuste mõistmiseks piisab täiesti neist kahestki. Nagu eestikeelse väljaande järelsõna autor Irina Belobrovtsevagi nendib, põhineb ta populaarsus arvatavasti äratundmisrõõmul, keelekasutusel ja omapärasel elutõlgendamisel, mis lugejat kuidagi puudutamata ei saa jätta. Lugejatele pakutava "äratundmisrõõmuga" seostub mul esimesena midagi pseudofilosoofilist à la Coelho (mida ma tegelikult ise lugenud pole) või tättendid ja sellisel äratundmisrõõmul on kuidagi halb maik man. Aga Griškovetsi tekstides on äratundmisrõõmu pakkuv midagi hoopis muud - sellised pisidetailid argielust ja lapsepõlvest, mis ei pretendeeri teab mis sügavale mõttele, aga mida lugedes on samastamismomendid lihtsad tekkima. Kui ise seda ei koge, siis vähemalt on tunda, et keegi teine kindlasti kogeb. Tsiteerin (lk 17):
"Vahel juhtub nii, et näiteks pesed vannitoas peegli ees kiirustamata hambaid või siis oled vannis või duši all, ei kiirusta samuti kuhugi ja kõik on korras. Ning järsku tuleb midagi meelde… millele mõeldes hakkab niivõrd häbi… nii kohutavalt häbi… vaatamata sellele, et see juhtus siis, kui sa alles koolis käisid. Tuleb meelde mingi rumal… valetamine… või kuidas sa lollakalt püüdsid ennast millestki välja keerutada… Kõik on ammu selge, aga sina püüad ennast välja keerutada. Või siis mingi jälkus, selline, mida enam keegi ei mäleta, sina ise ka mitte, aga näe, järsku tuli meelde. Ja hakkab häbi, nii häbi, et tahaks end nagu siil kägarasse tõmmata ja väikeseks muuta (siin on vaja siili kombel kägarasse tõmbuda ja väikeseks muutuda), et võtta maailmas võimalikult vähe ruumi."
Kohusetundlikul keeletoimetajal võiks ta tekste lugedes tekkida kiusatus pooled sõnad maha tõmmata ja kordustele lainelised jooned alla vedada. Filoloogiharidusega autor on sellest kindlasti teadlik, sest sellised stiililised võtted on täiesti tahtlikud saavutamaks sarnasust suulise kõnega, mis teatavasti erineb oma moodustamiselt kardinaalselt kirjalikust tekstist. Pausid, pooleli jäävad laused ja sõnakordused lähendavad lugejat teosele ja selle tegelastele, tekst muutub vahetumaks ja intiimsemaks. Sama funktsiooni täidab nende sündmuste valik, mida autor käsitleb. Tähelepanu on detailidel, pealtnäha tühistel seikadel ja aistingutel, mis oma näilisele tähtsusetusele vaatamata lugejat puudamata jätta ei saa. Meeldiv lugemine ühesõnaga. Jään edasisi tõlkeid ootama.

1 kommentaari:

uurija said...

Jah, Griškovetsi lugeda on tore, aga lugeda teda pärast seda, kui oled sedasama autorit näinud sedasama teksti rääkimas, ette kandmas, laval jutustamas - see on hoopis teine tubakas!

Post a Comment