Robert Nerman "Jalutaja teejuht. Põhja-Tallinn"

Väidetavalt tuntud koduajaloo populariseerija, ajaloolane Robert Nerman ja arhitektuuri- ja kunstikriitik Karin Paulus on hakkama saanud praktilis-huvitava käsiraamatuga, mis laseb igaühel endast giidi koolitada. Nagu ma sissejuhatavast osast aru sain, kujutab see raamat endast esimest osa sarjast, mis peaks tutvustama ka muid linnaosi. Harides lugejat nii arhitektuurilises kui ajaloolises plaanis, pole tegemist tüütult kuiva lugemismaterjaliga, vaid sekka on poetatud ka põnevaid fakte, mis pärast lugemist nii mõnelegi barakile teise pilguga vaatama panevad. Raamat on jaotatud neljaks osaks, mis käsitlevad vastavalt Kalamaja, Kopli, Paljassaare ja Pelgulinna elu-olu ning millest igaüks on varustatud ka vastava piirkonna kaardiga, kuhu jutuks tulevad objektid numbritega peale märgitud on. Lisaks palju ilusaid värvilisi pilte, osa neist suisa kahe lehekülje suurused. Lõpus on ka indeks.

Sisule mul erilisi etteheiteid pole, kuigi veidi küsitav on linnaosavanema Vilja Savisaare leheküljepikkune sõnavõtt kohe raamatu alguses, aga selle annan andeks. Vorm aga lausa kutsub inisema ja vigadele näpuga näitama. Esiteks on suurtel fotodel kujutatud piltide allkirjad üles loetletud alles viimastel lehekülgedel. Väga ebamugav. Oleks võinud ikka pildi kõrvale sättida need. Ülejäänud etteheited saab enda kaela keeletoimetaja. Olgu, üks asi on trükivead (kaunajaam pro kaubajaam), teine asi aga elementaarsete ortograafiareeglite vastu eksimine. Eriti puudutab see kokku- ja lahkukirjutamist (kasvõi pro kas või) ja komade panemist. Lugesin ja vangutasin pead lihtsalt. Veel riivas mõnes kohas silma sõnadevalik. Pole eriti kena kirjutada hullumaja, kui juttu on Psühhiaatriakliinikust, eriti, kui lauseümbruses kasutatakse objektide tähistamiseks pärisnimesid, mitte hullumajaga analoogseid nimetusi. Põgusa internetiluure tulemusel julgen kahtlustada, et tegemist pole päris koolitatud keeletoimetajaga. Igatahes loodan, et kui lp Vallikivi-Päts edaspidigi toimetustööga tegeleda kavatseb, on ta oma vigadest juba õppust võtnud.

Järgnevalt mõned nopped minu jaoks huvitavamatest seikadest, mis lugedes tähelepanu köitsid:

• Ohvitseride kasarmus aadressil Väike-Patarei 10 on elanud 90. Oneega Jalaväepolgu ülem polkovnik A. Kublitski-Piotuhh, kes oli poeet Aleksander Bloki võõrasisa. Seda maja külastas ka Blok ise korduvalt.
• Kopli metsade ilu on oodis ülistanud 17. sajandi saksa barokkluuletaja Paul Fleming.
• Kui 1914. aastal alustas liiklust Kopli tramm, olid Peterburist ostetud trammivagunid nii vanad, et ei suutnud sageli täis vaguniga Sitsi mäest üles sõita. Juhtus ka seda, et tramm allamäge tagasi veeres.
• Paljassaares Katariina kai juurest põhja pool asus kunagi Tagasaare küla, kus elas Miinisadama endine kapten Rudolf Valter, kel oli neli poega, kõik silmapaistvad meresõitjad. Noorim vendadest, 1912. aastal sündinud Ahto ületas Atlandi ookeani esimest korda 18-aastaselt oma 8,4 meetri pikkuse jahiga "Auli". Atlandi ookeani ületas ta kokku kuuel korral ning 1938. aastal alustas ta ka ümbermaailmareisi, mis kestis 18 kuud.
• Aastatel 1930-1940 tegutses endises Kopli mõisahoones Kopli töömaja (rahvasuus tuntud kui pättide kodu), kuhu saadeti alkohoolikud ja kerjamiselt või hulkumiselt tabatud inimesed. Neil oli valida põllutööde tegemise ja ämbrite valmistamise vahel. 1935. aastal rajatud ämbritööstus rahuldas 3/4 tollasest siseturu ämbrivajadusest.
• Vanim Koplis asuv tamm on 350-aastane ja asub ta Kopli pargis (kalmistul).
• Koplis asuv laevaremonditehas kandis 1950ndatel aastatel nime "Postkast nr 1083".
• Kopli liine hakati liinideks nimetama alles 1951. aastal. Kuni selle ajani olid sealsed majad nummerdatud vastavalt valmimisjärjekorrale, mistõttu võisid kõrvuti asetseda maja nr 64 ja maja nr 109.
• Lorupi klaasivabrik (praeguse nimega Glasstone) eksportis oma tegevuse algusaastatel 1930ndatel art-décolikke esemeid Leetu, Egiptusesse, Türki ja Palestiinasse, hiljem ka Inglismaale ja USAsse.
• Kui Kopli kalmistu 1950. aastal suleti, rajati selle asemel park tantsuplatsi ja õllekioskiga.
• Praeguseks tootmise lõpetanud Balti puuvillavabriku (Sitsi vabriku) alale on selle omanikud plaaninud ehitada 60-70-korruselist pilvelõhkujat. Raske uskuda, et keegi seda tõsiselt mõelda võib.
• Pelgulinnas aadressil Ristiku 84 asub Eesti Filmiarhiiv. Arhiiv arhiiviks, kuid vanad filmirullid on plahvatusohtlikud. Kui seda veel ei teatud, asus arhiiv Toompea lossis, kui ohtlikkus selgus, toimetati arhiiv Lasnamäele ja nüüd on see siis Pelgulinnas.
• 1960. aastate esimesel poolel oli Pelgulinnas veel valitsev kodukaunistuslik mentaliteet, näiteks kohtas puumajade koridorides sageli vaipu ja toalilli.
• 1923. aastal alustas Pelgulinnas tööd õlivabrik "Extraktor", kus valmistati kookospähklitest päevas 3-5 tonni taimevõid.
• Mulla ja Telliskivi tänava kanti rajati 1947. aastal Kalinini rajooni kolhoositurg, mille allakäik algas 1950. aastate alguses, kui trust "Glavvino" turul vankritelt piiramatus koguses lahtist viina müüma hakkas.
• Nõukogude ajal toimusid hipodroomil muuhulgas ka põllumajandusnäitused, kus vaatamiseks olid välja pandud näiteks lehmad, kes aastas üle 6000 liitri piima andsid.
• Nõukogude ajal Psühhoneuroloogiahaiglas ravil olnud alkohoolikutest töötas enamik "Dvigatelis".
• 1920ndate paiku polnud Stroomi ranna ala heakord just kiita ning karjamaade läheduse tulemusel tuli ette, et lehmad sattusid päevitajaid tülitama või tuuseldasid supelsaksade riided mööda randa laiali.

Tegelikult on raamatus veel palju muudki huvitavat, nii et tasub lugeda ka pärast siinse kokkuvõtte läbitöötamist :) Eriti soovitan seda neile, kelle jaoks Põhja-Tallinn seostub ainult Sepa baari ja zombistunud narkomaanidega. Tegemist siiski väga vana linnaosaga, mille nõukogude ajal alguse saanud allakäigule eelnes tunduvalt pikem ja kaunim periood. Igatahes loodan, et Põhja-Tallinn veel parandab oma mainet.