Jüri Ehlvest "Palverännak"

Ükskord ma juba üritasin siin kuidagi Ehlvesti loomingut edasi anda, ümber jutustada, mida iganes, igatahes ei tulnud see küll kuidagi välja. Lõpetasin äsja ta novellikoguga "Rahuldus", sellega läheb ilmselt sama keeruliselt, siinkohal käsitlemist leidva romaaniga "Palverännak" on asi veidi lihtsam. Tõsi, alguses oli lugedes taas tunne: kuidas on võimalik, et lause on arusaadav, kaks lauset koos on arusaadavad ja põhimõtteliselt on arusaadav ka üks peatükk, aga kaks peatükki koos moodustavad juba midagi käsitamatut. Kui see hoomamatus umbes paarikümnendal leheküljel üle läks, tuli juba vaimustusest pisar silma. Raske öelda, mis nii liigutav oli, aga tekst muutus ühtäkki metsikult nauditavaks ja mul oli ülimalt kahju, et nii andeka mehe näpud enam kunagi ühtki uut teost ei sünnita. Ümber jutustada on seda siiski suhteliselt keeruline, aga ma üritaks sisust aimu anda mõnda tsitaati kommenteerides. "See suur tervikjutustus. mida ma siin jutustan, koosneb üldjoontes arendusest (oleme selle alguses); kulminatsioonist (Karuna), ja lahendusest. Siin ei saada läbi ilma üleloomulike jõududeta. Novellid on pikitud vahele enam-vähem juhuslikus järjekorras. Suhtumine katoliku kirikusse on kui mitte soe, siis vähemalt neutraalne." (lk 64) Nii ongi: teos koosneb proloogist ja sellele järgnevast romaanist päevades. Neljateistkümnest päevast osale on pühendatud vaid üks novell, osale mitu. Karuna tankla ainelisest kulminatsioonist oli mul kogu lugemise vältel kõige raskem aru saada. Sellest oli justkui kogu aeg juttu kui millestki, mis oli kõige põhjus ja tagajärg, kuid mis seal siis täpselt toimus, jäi segaseks. Teisteks olulisimateks tegevuspaikadeks olid kalkunitehas Iirimaal, kuhu minategelasest kirjanik suures hädas raha teenima läks, ja hullumaja Krakowis. Lisaks veel mingi kirjanike laager Visbys, kui ma õigesti mäletan, ja mõned suvalisemad kohad Eestis. Kogu tegevus oli enim ajendatud kirjaniku probleemidest oma naisega, keda ta hirmsasti armastas, kuid kellega pidevalt mingi jama oli, mis teda siis kõigisse neisse segastesse kohtadesse ajas. Üleloomulikud jõud olid ilmselt vähem või rohkem seotud hullumajas veedetud aja, rahustite, narkotrippide ja alkoholiga. Nendeks jõududeks olid näiteks Kolmjalg ja Merihobuke. "Pühendan selle raamatu elanutele ja surevatele." (lk 90) Seda ma ei kommenteeri, see on niisama tsitaadina siin :) "Ma oskan kirjutada. Ma saan rikkaks. Me saame õnnelikuks. See raamat räägib sellest." (lk 91) Lõpuks tuli vist ikkagi välja, et minategelane oskas küll kirjutada, aga rikkaks ega õnnelikuks ta küll ei saanud. Miks ja kuidas, lugege ise. Sellised teosed nagu "Palverännak" tekitavad minus usku lugemisväärsesse eesti kirjandusse.