Meg Lukens Noonan "The Coat Route"

Elas kord (ja elab praegugi) ulmeliselt rikas Kanada veiniärimees Keith Lambert, kellel oli kangesti üht mantlit vaja. Mantliasjus pöördus ta Austraalia rätsepa John Cutleri poole. Cutler oli ennegi talle rõivaid teinud ja teadis nii oma kliendi maitse-eelistusi kui ka piirituid rahalisi võimalusi. Tänu sellele oli rätsepal võimalus teha maksimaalselt kvaliteetne ja suurepärane mantel. See läks lõpuks maksma 50000 dollarit, kuid oli selle vastsele omanikule nii meeltmööda, et too veel kaks säärast tellis. Ameerika aja- ja niisama kirjanikku Meg Lukens Noonanit hakkas see juhtum huvitama ja ta tegi maailmale tiiru peale, võttes mantli üksipulgi lahti ning uurides, miks see nii palju maksis ja mida sellise teose tegemine endast päriselt kujutab. Tulemus: detailide- ja nimederohke raamatu kaduvast kunstist, mis peaks paeluma ka neid, kes riietele muidu ei mõtle.

Raamat on jaotatud peatükkideks, millest igaüks käsitleb osa mantlist või selle loomise etapist: vill, vooder, kaupmees, kangas, nööbid, kuldkaunistused, rätsep. Iga elemendi taga on generatsioonide jagu kogemusi, vanematelt lastele edasi antud kutseoskusi, rahuldumist ainult parima kvaliteediga, ilujanu, edevust, käsitööd, konkureerimist globaliseerumise, tehnoloogia ja odavusega. See on kiirmoe vastand ja ehk ka üldse moe vastand, kuna tulemus on ajatu ja sõltumatu hooajati muutuvaist trendidest. See on ka "maarahva" maailmaga täiesti paralleelne teine maailm, kus on nii palju raha, et neid tunge ilu järele rahuldada. Tsiteerin Jaan Martinsoni arvustust Postimehes.

Loed sest mantlist, heidad pilgu pangaarvele ja saad aru, et midagi säärast ei saa sa endale iial lubada. Ja kas tahakski? Tõmbad väsinud, kuid äärmiselt mugava T-särgi ülle, vead kuluvad jalga, pistad jala järgi vormunud tossud varba otsa ning tunned end äärmiselt mugavalt. Ja olgem ausad, kui sa marsiksidki tööle, vikunjamantel seljas, ei saaks kallid kolleegid niikuinii aru, et see maksab tuhandeid. Niisiis, jäägu maarahvas oma rõivaste juurde, sest mantel, maksku ta ka 50 000 dollarit, jääb ikkagi ainult mantliks.

See oleks võinud olla iroonia, aga ei tundunud see olevat. Meenusid lööklaused stiilis "parim söök maailmas on Räägu burks" ja "õige kunst on ilus maastikumaal". Kui arvustuse autor lõpetas raamatu lugemise mõttega, et selline investeering on mõttetu, kuna tööl ei saaks keegi aru, palju sellele kulutati, siis läks raamatu mõte temast üldse mööda. Sellisel tasemel rätsepatöö ei ole mingi Gucci-Mucci. Luksus ei ole see, mida igaüks endale osta saab. Luksus on konkreetse erakordse inimese jaoks tehtud rõivaese, mida pole kellelgi teisel ja mis sobib just ja ainult talle. John Cutleri sugused meistrid panevad väikse nimesildi taskuvoodri külge, kus seda keegi ei näe. Kui mõni rikkur tahab, et tema enda nimi kangasse kootaks, on muidugi teine asi. Selliste luksusrõivaste kandjad ei pea mõtlema sellele, kas ikka kõik vastutulijad saavad aru, kui palju raha ta sellele kulutas. Sa näed lihtsalt suurepärane, enesekindel ja võitmatu välja ja inimesed näevad seda. Tegelikult ei pea selleks üldse vikunjavillast mantlit laskma endale õmmelda, piisab isegi rätsepa õmmeldud kleidist, mille kangas pärineb kas või Abakhanist. Mul on õnn olla paari säärase rõivaeseme omanik ja tõesti, on üks juba nüüdseks kuueaastaseks saav kleit, mille olen pannud selga iga kord, kui ennast ületama pean. See päriselt aitab.

Selline priiskamine ja rahaloopimine, mida raamat lugejale vahendab, võib muidugi ka närvi ajada, sest keskmine kuupalk on nii väike, lapsed nälgivad, elada saaks ka ilma nende luksusesemeteta jne. Pidu katku ajal, eks ole! See kulutamine on ebavajalik ja usutavasti saab õnnelikku elu elada ka kašmiiraluspesuta, aga mõelge nende luksusrõivaste tegijatele. See 50000 dollarit maksnud mantel õmmeldi käsitsi. Vill saadi vikunjadelt, keda pügati Andides mugandatud inkade rituaale järgides. Vooder tehti käsitsi trükitud siidist. Iga etapi tegijad on oma oskused õppinud oma vanematelt, kes sama kunsti viljelesid. Iga etapiga seotud amet nõuab aastatepikkust õppimist. Mind liigutab väga see lugu ja rätsepakunsti ajalugu. Muidugi, elamiseks pole vaja kauneid kunste, suremisohus keeli, luulet või ilusaid riideid. Aga ilma nendeta on eluke palju vaesem.

Vikunja, kelle villast mantel tehti. Foto autor: Alexandre Buisse (Nattfodd) / Wikimedia Commons

Ja nüüd sisulisi noppeid, mõtteid ja tsitaate raamatust.

"For the next hour or so, Cutler teased out Lambert's vision for the garment. Before he suggested a style or fabric, he always tried to understand how his client was feeling and how he hoped to feel when he had the garment on. For Cutler, tailoring wasn't simply a matter of disguising paunches or squaring off roundedshoulders. Sometimes it was about shoring off a wounded psyche, giving a man renewed confidence to take on the world - whatever the world was throwing at him"

Lugesin ingliskeelset versiooni, sest see oli eestikeelsest kolm korda odavam. Üle pika aja seisin silmitsi lausetega, milles paljud sõnad arusaamatuks jäid. Näiteks: "The land here has the mottled look of desert camouflage; clay-beige sand tufted with pale fescue and bunch-grass, boulders flocked with gray-green lichen - and, beyond the rocky lunar flats, coppery hills and folds of dark canyons."

"I pity the man who wants a coat so cheap that the man or woman who produces the cloth will starve in the process. (Benjamin Harrison)"

1970ndatel tuli keegi naine Pariisis poodi, mis müüs vikunja villast tooteid. "She said, 'What is the best fabric you have?' I told her it was vicuña," Dormeuil recalled. "So, I said, 'What would you like it for? An overcoat, perhaps?' And she said, 'No, I want to put it on the backseat of my Rolls-Royce to ensure that my dogs will have a most comfortable ride. How mych do you think I'll need?'" - Siin on jutt villasest riidest, mille meetrihind on tänapäeval umbes 5000$ ja ega ta tollal odavam polnud.

Dormeuil ja teised tippklassi kangatootjad on mõelnud välja täiesti jaburaid meetodeid, millega superrikaste tähelepanu köita ja nende raha endale saada. Kangastesste kootakse 22-karaadiseid kullaniite, teemandipuru ja muud säärast. Nõudlust on, sest alati on inimesi, kas tahavad kindlasti seda kõige uuemat kõige eripärasemat kangast. Peale selle võid siis lasta oma nime kuidagi sellesse kuldkangasse kududa jne.

Mees pikkade traditsioonidega kangatehasest: "You've got to be prepared to work hard. But there are rewards," he says. "It's the whole thing about making things. You can't express yourself putting tins on supermarket shelves. We are making something. For all the ups and downs of the business, we're doing things here nobody else is doing. I tell the lads here that. They are making things here that no one else in the world can make."

Graveerija, kes graveeris mingeid kuldasjandusi Lamberti mantli jaoks: "When I picked up the graver and put it into copper, I knew that this was what I wanted to do." Seda on asjaga mitte kuidagi seotud inimesel nii kummaline ette kujutada. Tema aga asus isa juhendamisel juba nelja-aastaselt graveerima.

"It's about knowing that you look the best person on the street, that you are wearing something that no one else is wearing, that no one else understands - and you're it," says Tony Wain, a Melbourne-based fabric supplier and the sales agent for Stefano Ricci.

David Skillmann, a trim marketing executive: "People still desire quality, but they have forgotten what it is. They buy things that are expensive and they think they are getting something good, but they're not."

Keda temaatika huvitab, siis siin on mõni raamat, millele teoses viidati.

James Sherwood, Tom Ford "Bespoke: The Men's Style of Savile Row"
Anne Hollander Sex and Suits: The Evolution of Modern Dress"
Diana Epstein, Millicent Safro "Buttons"
Richard Anderson "Bespoke: Savile Row Ripped And Smoothed"

Eesti moeajaloolane ja tekstiilikunstnik raamatust
Arvustus ERRi kultuuriportaalis, pärast mille lugemist ma raamatu ostsin