Paolo Giordano "Algarvude üksildus"

Kas suurem ajaraisk on lugeda tõeliselt halbu raamatuid või tõeliselt suvalisi raamatuid, mille lugemise järel ei tule autori nimigi õieti meelde ja ega tegelikult ei huvita ka? Täna tundub mulle, et need suvalised teosed on mõttetumad. Nagu näiteks Paolo Giordano "Algarvude üksildus". (Mõttetu on muidugi siinkohal täiesti subjektiivne hinnang.) Teos kujutab kahe inimese, Alice ja Mattia kujunemislugu. Mõlemad elavad lapsepõlves läbi mingi trauma, mis nende kogu ülejäänud elu mõjutab. Alicest saab anorektik ja Mattiast matemaatik, kusjuures mõlemad ei paista siia maailma ja inimeste sekka kuidagi sobivat. Nende teed lähevad kord lahku, kord kokku, aga kokkuvõttes on nad Mattia meelest nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Kõlab hästi? Jätkakem siis mu etteheidetega.

Kuna üks peategelastest on matemaatik, on teosesse pikitud metafoore ja heietusi, mis on seotud matemaatikaga. Näiteks on Mattia keset sotsiaalselt pingelist olukorda, aga mõtiskleb sel ajal mingite paralleelsete sirgete üle. Tore on, aga kuna autor on füüsik, eeldasin, et need matemaatilised vahepalad on peamiselt midagi enamat kui 9. klassi matemaatika. Ma ei tahtnud üldse kõigest arugi saada, aga matemaatiliste nopete algelisus pani kuidagi kahtlema tegelase geniaalsuses. Meenus see tüdruk ühest Portlandia klipist.

Pidin umbes 2/3 teostest läbi lugema, enne kui tegelastele päriselt kaasa elama hakkasin. Sinnamaani ei tundunud nad üldse usutavadki. Mõnes mõttes tundus see nagu kergema vastupanu teed minemine: peatükk lõppeb olukorraga, mis on tegelasele väga traumeeriv, järgmises peatükis on tegelase elu täiesti muutunud jne. Mis vahepeal juhtus? Mis toimus inimese hinges? See oli muidugi taotluslik, aga mulle ei meeldinud selline äkiline asjade käik. Kusjuures, kui tegelased siis ükskord huvitavamaks ja usutavamaks muutusid, avastasin, et nad ei meeldi mulle üldse. Ega raamatut ei saa hinnata tegelaste sümpaatsuse põhjal, aga mulle tundus, et nad pidanuksid mulle meeldima, ometi mõjusid nad pigem eemaletõukavalt.

Miks ma kulutan oma aega selliste raamatute peale, kui mul on "Sõda ja rahu" lugemata ja elu on ometi nii lühike?