Nikolai Nossov "Totu ja ta sõprade seiklused"

Hiljuti tegi kirjastus Varrak raamatublogijatele pakkumise: üks värske raamat ühe selleteemalise kirjutise eest. Põhimõtteliselt pole paha, ütlesin isegi jah-sõna. Aga ma pole seni ühtegi raamatut küsinud, sest mul pole aega ega piisavalt huvi olnud ühegi hiljuti ilmunud teoste vastu. Ma ei hakka aga ühtegi raamatut lugema pelgalt selle pärast, et see on uus. Raamatud tulevad mu juurde teisi teid pidi. Näiteks hiljuti oli suur uudis, et "Swedbank maksab Eesti tütarettevõttes akumuleerunud kasumist erakorralise dividendina välja 400 miljonit eurot ja tasub oktoobris riigieelarvesse 100 miljonit eurot ettevõtte tulumaksu." Ega ma sellest sisuliselt palju aru saanud, aga jäin kuidagi mõtlema äri, raha ja kapitalismi peale ja siis meenusid mulle Totu-raamatud ja "12 tooli". Mu mäletamist mööda oli näiteks "Totu Kuul" suurepärane pilguheit kapitalismimaailma. Ma ei ole seda ise lugenud, midagi sellist on mu ema mulle alati rääkinud selle raamatuga seoses. Aga selleks, et lugeda teost "Totu Kuul", tundus paslik enne "Totu ja ta sõprade seiklused" läbi lugeda. Võibolla olin seda lapsena lugenud, võibolla mitte, vähemalt osa loeti sellest mulle kindlasti ette, aga ega ma sisust suurt ei mäletanud. Mäletasin vaid seda kaanteta kapsaks loetud eksemplari, mis meil kodus oli, ja toredaid illustratsioone. Kahjuks ei leidnud seda kodunt üle ja pidin leppima raamatukogust saadud 2001. aasta väljaandega, mis hiilgab erakordselt jälgi kaanekujundusega. Tõesti, totaalne rüvetamine. Raamatukoguhoidja oli valmis mulle hoidlast selle klassikalise variandi tooma, aga ma ei tahtnud tüli teha. Tema sõnul mõni seda uut kätte ei võtagi! Nüüd ilmus Pegasuselt uustrükk kobedama kujundusega, aga pole midagi teha, miski ei saa vastu esmatrüki kaanele (mis illustreerib ka seda postitust).

"Totu ja ta sõprade seiklused" on sisuliselt muinasjutt, kusjuures loo jooksul jõuab autor korduvalt lugejale meelde tuletada, et tegu on väljamõeldisega ja kirjeldatud sündmused on võimalikud ainult seetõttu, et need ei toimu päriselt. Omapärane. Ei mäleta eriti lastejuttudest sellist tasandit. Kuid Totust lähemalt. Totu on üks parajalt ohmu marakann, kes elab Lillelinnas. Raamatu alguses saame lugeda ullikese Totu äpardustest ja lollustest, edasi aga tema ja ta sõprade õhupallireisist naaberkülla ja sellele järgnevaist põnevaist sündmustest. Raamatu ka nii kaheks jagada, et esimene pool annab ülevaate erinevatest inimtüüpidest ja teine pool kirjeldab kaunist sotsialistlikku ühiskonda (tegelikult moodustab see teine pool suurema osa teosest).

Mulle meeldisid eelkõige need inimtüüpide kirjeldused. Näiteks lood sellest, kuidas Totu otsustab moosekandiks, luuletajaks ja kunstnikuks hakata, kuid ta pole mitte ajendatud loomingulistest tungidest, vaid soovist imetlust ja tähelepanu pälvida. Paraku pole tal ka annet ega viitsimist õppida ja nii sellest muidugi head nahka ei tule. Päris tabavad palad ja paikapidavad tänapäevalgi. Jäin mõtlema, mis mulje Totu mulle lapsena jätta võis. Kas ta tundus ehk olevat selline lõbus muretu tüüp, kellega sai palju nalja? Sest praegu mõtlesin, kui hirmus idioot ta on ja kui õudne oleks selliste süüdimatute ullikestega kokku puutuda. No täielik jobu! Tegelikult päriselust kedagi nii hirmsat kohe esimese hooga ei meenugi. Raamatu teisest osast jäi aga meelde, et tubli naine võib ümber kasvatada ka viimasegi meesjobu. Inimese ümberkasvatamiseks sobib aga kõige paremini muidugi töö tegemine.

Huvitav, kuidas tol ajal ja pikalt hiljemgi oli normaalne, et kui muidu on (raamatu)tegelastel iseloom, siis pakse tegelasi iseloomustab ainult see, et nad on paksud. Paksus defineerib kogu nende olemust. Muud nad ei tee, kui topivad komme taskusse ja siis söövad neid ja lähevad veel paksemaks. Tänapäeval sellist asja eriti ette ei kujuta. Või ma eksin ja liialdan?

Tore raamat ja ajakohane tänapäevalgi! Järgmiseks võtan siis juba "Totu Kuul" ette.