DeLillo looming hakkas mind üldse huvitama sellepärast, et keegi oli teda Palahniukiga võrrelnud. Tegelikult kui korrektsem olla, siis oli Palahniuk'i temaga võrreldud.
Midagi revolutsioonilist see teos igatahes ei olnud. Muidugi, siis, kui see välja anti, võis ta palju põnevam ja värskendavam tunduda, kuid momendil jäi suhteliselt keskpäraseks.
Keskseks teemaks on ühe tänapäevase Ameerika perekonna igapäevaelu - nende omavahelisi suhteid, suhted endiste elukaaslaste, sõprade, kolleegidega, suhtumine ühiskonda, meediasse. Tänapäeva oli siis küll aastal 1985, kuid ega vahepeal midagi nii oluliselt ei paista olevat muutunud. Mingist hetkest hakkavad sündmused keerlema igavusest ja mõttetusest kurnatud peategelasi painava surmahirmu ümber. Mängu tulevad peategelaste kodulinna kohal hõljuv mürgipilv, mille kätte jäänud kohaliku ülikooli Hitleri teaduskonna asutajast pereisale arstide ja spetsialistide poolt võimalikku ja ebamäärast surma ennustatakse, ning inimesi surmahirmust vabastavad Dylari tabletid oma huvitavate kõrvalnähtudega.
Teose esimese ja kolmanda osa vahel on kontrast väga suur - tühistest argitoimetustest areneb välja stseen, kus pereisa pärast ebaõnnestunud mõrvakatset deliiriumis ja kuulihaavadest veritsevat Dylari inimkatsetuste eestvedajat kohalikku saksa päritolu nunnade poolt ülalpeetavasse haiglasse lohistab. Kogu raamatu peale oli minu jaoks ainult üks geniaalne peatükk, kus antud haigla nunnad peategelasele üritavad selgeks teha oma ateistlikult meelestatud kristlikku elustiili põhjuseid.
Muidugi on tegemist päris tabava kirjeldusega tänapäeva inimese elu tühjusest ja rutiinsusest. Aga tõesti, tegemist on justkui ainult kirjeldusega. Mingit suuremat pointi ei paista seal olevat, samas ei tea, kas peaks üldse otsima, sest pole ju midagi ürgsemat ja lihtsamat hirm surma ees ja see ongi kõik!
Postita kommentaar
0 Kommentaarid