J.M. Coetzee "Disgrace"

Küll nüüd juhtus alles pretensioonikas teos mu esimese postituse teemaks olema, aga juhtumisi just seda ma viimasena lugesin. Pretensioonikas, kuna Coetzee on Nobeli kirjanduspreemia laureaat ja "Disgrace" võitis 1999. aastal Booker prize'i. Pealegi leiab teose tegevus aset LAV-is ja kahjuks on sealne poliitiline olukord mulle täiesti tundmatu. Ok, no seda pole vast keeruline ära arvata, et valgete ja mittevalgete vahel vastuolud on ja mingi kolonialismi teema ehk, aga kaugematest tagamaadest ei tea ma küll midagi. Aga nüüd lühidalt süžeest. Yeatsi, Byroni jms teemadega tegelev kirjanduse õppejõud David Lurie on keskealine ja kaks korda lahutanud meesterahvas. Areneb lühike afäär ühe üliõpilasega. Juhtunu jõuab tähtsate ülemusteni, asjast pasundab ajakirjandus, sosistatakse ja näidatakse näpuga. Lurie tunnistab täielikult oma tegu, kuid ei näe tegelikult mingit süüd ega põhjust vabandamiseks. Pärast töökohast ilmajäämist sõidab ta oma tütre Lucy juurde. Lucy elab kusagil maal, tegeleb karja koertega ja abistab Bevi, kes tegeleb lootusetute loomade magama panemisega. Areneb isa-tütre suhte lahkamine, arenemine ja kõik muu, mida selle teemaga seoses analüüsida saab. Eriti aktuaalseks läheb see teema pärast rünnakut, mille ohvriks nii Lurie kui ta tütar langevad. Siis veel teema "Lurie ja naised", "Lurie ja loomad" (alguses olid loomad talle eemaletõukavad, pärast asjad muutusid) ja "Lurie ja kirjandus". Ei tahaks kõike ära rääkida, sest vahepeal oli selline täitsa põnevikulaadne värk. Kes veel lugenud pole, lugege! Pole väga pikk ka, A6 formaadis väljaanne oli 220 lk ja pealegi on teos ka eesti keelde tõlgitud (pealkirjaga "Häbi" vist). Ma jäin igatahes väga rahule. Lõpp oli pigem trööstitu, kui mingit lahendust pakkuv ja selline lahendus mulle üldiselt meeldib.