Asusin "Härra Pauli kroonikaid" lugema peaaegu eelarvamustevabalt. Teadsin vaid, et Heinsaar selle eest millalgi mingisuguse kirjanduspreemia sai ja et teosel on üsna suur austajaskond. Peategelaseks on härra Paul, kellega aset leidvad sündmused alates ta sünnist ja lõpetades ta surmaga on tavamõistuse seisukohast kõike muud kui loogilised või ratsionaalsed. Samas paistab härra Pauli puhul just see ebaloogilisus ja sürreaalsus normiks olevat.
Tsiteerin:
"Tegelikult olen mina see mees, kes näeb esimesena ulguvat kivi, leiutab täiskuuprillid ja kaevab maa seest välja ingliluust piibu. Esimesena matkin ka harvaesinevat vaenukägu, kes pesitseb kuivadel aasadel, ja peatselt neelan alla keravälgu..."
Kogu ülejäänud teos läheb umbes samas vaimus. Küll satub Paul oktoobrikuise pildi sisse, kohtub seal Puškiniga ja saab maitsta maailma parimat omletti, küll satub põlvekõrgusse merre kahe härraga laua taha teed jooma jne. Kordagi ei õnnestunud mul ette aimata, mis järgmisel leheküljel juhtuma hakkab. Mitte et see mul muidu kombeks oleks, aga millegipärast tekkis seekord selline huvi. Võib-olla mõne teise teose ja autori puhul oleks analoogne kirjutamislaad ja -temaatika mind närvi ajanud ja lihtsalt lollaka originaalitsemise mulje jätnud, aga sellega nii ei läinud. Heinsaare keel oli väga huvitav - kord vanamoodne, kord just uudne, siis jälle selline väikekodanlik, igatahes mitte kordagi labane või muidu nõme. Ühesõnaga meeldivad 104 lehekülge :)
Postita kommentaar
0 Kommentaarid