Ingmar Bergman ""Lärmab ja veiderdab" LR 2007/11-12

"Lärmab ja veiderdab" (tsitaat "Macbethi" viienda vaatuse viiendast stseenist) on 1994. aastal kirjutatud kolmevaatuseline näidend, mille Bergman ise kolm aastat hiljem telefilmina lavastas. Näidendit on nähtud neljandana osana autori perekonnatriloogiast ("Hea tahe", "Pühapäevalapsed", "Erakõnelused"), kuna draama peategelaseks on ta onu Carl. Bergman on ühes intervjuus sellele aga vastu vaielnud: ""Lärmab ja veiderdab" on pigem allegooria minu enda filmialastest otsingutest." (lk 79) Ma ei oska ise seda küll kuidagi kommenteerida, kuna ma ta perekonnatriloogiat lugenud pole. Pealegi, kui ka näidendi onu Carli tegelaskuju täielikult päriselust maha viksitud on, ei välista see ju kuidagi allegooriat. Ühesõnaga mida iganes, lugu ise on järgmine. Millalgi 20. sajandi esimeses veerandis jutustab 54-aastasele närvinõrgale leiutajale Carlile Uppsala ülikooli haigla psühhiaatriakliinikus üks professor loo Mitzi Veithist - ühe teenijatüdruku vallaslapsest, kes oma kehaga vanematele 19. sajandi lõpu Viinis raha sisse tõi. Noort kurtisaani selline elu aga tülgastas hirmsasti ja ta tegi 20ndate eluaastate alguses enesetapu. Kusjuures lahkamisel selgus, et ta oli süütu. Onu Carl hakkab seda lugu lavastama, abiks ta kihlatu, 22-aastane Pauline Thibault, kelle tapmiskatse pärast ta üleüldse hullumajja sattuski. Nagu mainitud, oli onu Carl leiutaja ja üht oma viimase aja fantastilisemat leiutist ta loo näitamisel kasutabki. Selleks on kummaline sümbioos teatrist ja filmist: ekraanile projitseeritakse pilte, millele sünkroonis tekst juurde kõneldakse. Vaatemängude vastu on huvi kasin ning ega asjaosaliste endi vahelised suhted ka päris pingevabad pole ja nagu aimata võib, pakub selline situatsioon mitmeid võimalusi käsitlemaks kunstniku erilisuse ja iseseisvuse küsimust ning ta suhteid enda ja lähedastega. Lugesin seda teksti kahel väga selgel põhjusel. Esiteks oli mul LR tellitud ja teiseks meeldib mulle Ingmar Bergmani filmilooming väga-väga. Aga lugedes mõlkus kogu aeg hoopis Ibsen meeles, õieti ta näidend "Kui me, surnud, ärkame". Lugesin seda ammu ja sisu eriti täpselt ei mäleta, aga sealgi käsitleti kunstniku suveräänsuse küsimust ja midagi tuli nüüd nagu tuttav ette. Mööda külgi maha ei jooksnud, aga katarsis jäi tulemata ja midagi erilist see minu meelest ei olnud.