Jeanette Winterson "The Passion"

Ekstsentriline inglanna Jeanette Winterson on peale kirjutamise tegelenud nii matusebüroos laipade mukkimise kui hullumajas patsientide eest hoolitsemisega. Käesoleva raamatu tiitelleht väidab lisaks, et Wintersoni kired on vanaaegsed autod ja kassid, ta vihkab liha ja tegeleb enda vormis hoidmisega. Lisaks muidugi fakt, et ta meestele naisi eelistab. Tavalist raamatut pole selliselt naiselt mõtet oodata. "The Passion" ilmus 1987. aastal ning sai otsekohe noortele autoritele mõeldud John Llewellyn Rhys Prize'i. Romaani neljas peatükis põimib autor kokku kahe peategelase lood, mis leiavad aset Napoleoni ajastu Euroopas. Henri on noor ja lihtsameelne poiss, kes suure hurraaga Napoleoni armee koosseisus sõtta tõttab. Päris tapelda tal ei õnnestu, sest tema ülesandeks on keisri söömaaegade tarvis kanu tappa. Mida enam sõda kestab, seda enam mõranevad Henri illusioonid ja tuleb välja, et rahu pole sugugi lähedal ning isegi kui sõda lõpeb, järgneb vaid sellele põgus rahuperiood enne järgmist sõda. Kirglik armastus muundub tasapisi kinnisideeks ja vihkamiseks. Henri leiab aga uue armastuse - Villanelle'i. Näitsik on Veneetsiast pärit gondoljeeri tütar, kes suurema osa oma ajast veedab kasiinos töötades ning aeg-ajalt poisiks riietudes. Henri armastusele ta paraku vastata ei saa, kuna tema südame on röövinud üks naine, kellega tal õnnestus vaid üheksa ööd koos veeta, kuid tühja sellest, Villanelle ei väsi ootamast seda kümnendat... Tema saab oma südame tagasi, kuid Henriga nii õnnelikult ei lähe.

 Minu jaoks tegid selle teose märkimisväärseks väga vaba ja ladus ümberkäimine ajalooga, reaalsuse ja väljamõeldise segamine (Villanelle oskas vee peal käia, sest nagu kõigil teistelgi gondoljeeridel, olid ka temal ujulestad... Muide, kuigi pool teose tegevusest leiab aset Veneetsias, polnud Winterson kirjutamise ajaks ise seal kordagi käinud.) ning eriliselt kaval, nautlev ja kirglik jutustamistoon. Aeg-ajalt polnudki justkui oluline, mida parasjagu jutustati, sest kogu mu tähelepanu pälvis jutustamise viis. Palju oli ühelauselisi lõike ja mõned laused kordusid iga paarikümne lehekülje tagant. Ma ei tea, kuidas seda tõlgendada, see tundus lihtsalt kuidagi loomulik. Näiteks "In between fear and sex, passion is.", "You play, you win, you play, you lose. You play.", " What you risk reveals what you value.", "I'm telling you stories. Trust me." Katkendit raamatust võib autori koduleheküljelt lugeda, saab ehk rohkem aimu, mida ma siin edasi anda püüan. "The Passion" oli esimene Wintersoni teos, mille ma läbi olen lugenud (kunagi alustasin mingit teist romaani ka, aga ma ei mäleta, miks see pooleli jäi) ja ma olen täiesti veendunud, et loen talt veel midagi, lootuses taas osa saada sellisest elujanulisest kirjutamismaneerist, mille otsa ma senini kuidagi harva sattunud olen.