Riikka Jäntti "Väike hiir sõidab maale"

Riikka Jäntti on soome kunstnik ja kirjanik, kes on kirjutanud ja illustreerinud terve posu lasteraamatuid antropomorfsest hiireperest, mille moodustavad androgüünne mudilashiir ja tema armas ema, kes igale probleemile nii möödaminnes lahenduse leiab. Androgüünsust mainisin seepärast, et kuigi hiire prototüüp oli autori 3-aastane tütar, kujutatakse hiirt sooneutraalsetes olukordades. Soome keeles tuleb see lihtsalt, kui raamatuid aga inglise keelde hakati tõlkima, tekkis küsimus, mis soost hiir on. Kuna kõik oli nii neutraalne, otsustati meessoo kasuks. Kanäe, jälle lugu sellest, kuidas meessugu on see vaikimisi sugu ja naissugu see "teine". Ah, ei tahaks sellesse mülkasse praegu sonkima minna, lihtsalt loen parasjagu ka "Nähtamatuid naisi" ja see tuletab end pahatihti meelde.

"Väike hiir sõidab maale" on soome keeles tegelikult üldse "Pikku hiiren puolukkamatka", sest - nagu ka kaanelt aimata võib - sõidab hiir emaga marjule. See oli teatav kergendus, sest natuke kartsin, et hiir läheb maale, kus kohtub lehmade, traktorite ja heinapallidega. Hiirepere rongi- ja paadireis metsamajakesse on kujutatud nii õdusalt, et tuli endalgi kange tahtmine asjad pakkida, et varahommikul rongijaamas kohvi juua, restoranvagunis võileiba nosida, pärast metsas jalutada, sauna teha ja tähti vaadata. Õdusust ei vähendanud isegi raamatus kujutatud välikemps ja põdrakärbsed, äkki isegi hoopis vastupidi. Vahva oli ka stseen hiirtest saunas - olid seal teised end puhta paljaks koorinud. Mõjus kuidagi naljakalt, kuna väljaspool raamatut pälviks tähelepanu hoopis riides hiired.

Huvitav on aga see, et kui kodus kogu perega raamatut vaatasime, teatas teine täiskasvanu, et ta ei saa neid hiiri vaadates mitte näha Art Spiegelmani "Mausi". Ups. Aga tõesti. Siinses raamatus on üks lehekülg, kus väike hiir ja ta ema lähevad unistena oma kodinatega varahommikul rongi peale, taustaks linnamajade pragunevad fassaadid. Kui ei teaks, et ees ootab vahva väljasõit, võiks tõesti arvata, et sammutakse koonduslaagri rongile. Tegelikult on see muidugi meelevaldne. Riikka Jäntti on öelnud, et talle lihtsalt meeldis hiiri joonistada ja kuna tal oli tollal väike tütar, tahtis ta näidata, milline on elu väikse hiirega (lapsega).