Mul ei ole midagi menukite lugemise vastu. Otse vastupidi, hiljuti läksingi raamatukokku nimekirjaga, mille koostasin "Lugemise väljakutse" Facebooki grupis viimasel ajal domineerinud raamatutest. Mõtlesin, et on aeg lõõgastuda ja lugeda midagi kergesti tarbitavat. Nimekirjas oli ka Valérie Perrini teos "Lilledele värsket vett". Lugesin mingist blogist, et mingis raamatukogus oli mingil hetkel selle raamatu järjekorras lausa üle 70 inimese! Peale selle on teose keskmine hinne GoodReadsis 4,28. Kõlas paljutõotavalt.
Romaan on jutustatud hüplikult, nii et vahelduvad ajad, kohad ja jutustajad. Keskne kuju on kalmistuvaht Violette, kel selja taga ängistav abielu ilusa tropiga ja nende perekonda tabanud tragöödia. Surnuaeda ja kalmistuvahi majakesse satuvad igasugused inimesed oma lugudega, mille kaudu pannakse järk-järgult tükkidest kokku ka Violette'i enda minevik ja olevik. Lõpuks on pusle koos ja kõik on üsna õnnelikud.
So far, so good. Aga miks ma sellele GoodReadsis 2 tärni panin ja algusest lõpuni silmi pööritasin? Ma ei suutnud selles raamatus midagi ega kedagi uskuda. Violette sai sünnist saati igal sammul saatusehoope, jäädes samas äärmuslikult passiivseks ja igavaks amööbiks, kes ei tekitanud minus mitte mingisugust huvi ega kaastunnet (lausa kurioosne, sest ma pole empaatiavõimetu sotsiopaat). Ta abikaasa oli jällegi nii ekstreemselt ebasümpaatseks maalitud, et raske oli kedagi nii ebausutavat jälestada. Kõik tragöödiad, mis raamatus aset leidsid, olid maksimaalselt melodramaatilised. Kui juba surdi, siis mitme kaupa ja/või väga ebaõiglastel asjaoludel. Sama äärmuslikud olid ka romantilised sündmused. Armukesed olid vaat et sama iseenesestmõistetavad perekonnaelu osad kui abikaasad ja muidugi mõista armuti neisse esimesest pilgust ja oldi nendega seotud surmani ja kauemgi veel (sest kuhu mujale lasta oma tuhk puistata kui mitte armukese hauale). Kõik need õhkamised, päevade viisi söömata-joomata hotellitubades armatsemised, põgenemised oma pere juurest... Sori vaan, ma ei usu seda. Kirsiks tordil oli teost läbiv tsiteerimispotentsiaal. Kogu raamat oli täis mingisuguseid pseudofilosoofilisi tõdemusi ja elutarkusi, mis lausa kutsusid end silmi pööritades kõva häälega ette lugema:
„Sest elu ei ole võimalik uuesti alustada. Võtke paberileht ja rebige see tükkideks, te võite ju tükid uuesti kokku liimida, aga rebimiskohad, kortsud ja kleeplint jäävad ikka näha,“ mille peale Sasha nendib: „Hea küll, aga kui tükid on uuesti kokku kleebitud, siis saate ju sellele lehele jälle kirjutada.“
Raamatus on palju viiteid prantsuse muusikale. Kuuldavasti on paljud raamatut nii lugenudki, et kuulavad taustaks parasjagu mainitud muusikat. Mina avastasin aga, et kuna mul on peategelasest täiesti ükskõik ja ta tundus üks ütlemata igav inimene olevat, polnud mul vähimatki huvi ta lemmiklugusid kuulata. Samas meenub, kuidas "Vernon Subutexi" lugedes läksin kõhklemata selle muusikaga kaasa.
Küllap polnud ma lihtsalt õige inimene seda raamatut lugema. Samas ei tahaks ka öelda, et it's not you, it's me, sest isegi kui see oleks mulle meeldinud, poleks see loetut kuidagi usutavamaks teinud. Iseasi muidugi, kui tähtis see kellelegi on.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid