Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

2007. aasta sügisel veetis Tõnu Õnnepalu poolteist kuud Brüsseli lähedal kirjanike residentsis, kus ta pani kirja selle päeviku, mille lõikude vahele on susatud ka väike jutustus 13. sajandi munga olemistest-tegemistest surma oodates. Eksiilis olek ja oma igapäevast kirjutamine toob muidugi kohe meelde Anton Nigovi "Harjutused" ("Flandria päevikust" selgub muide, et "Harjutused" pidi algselt kandma pealkirja "Harjumused"), aga mingit "Harjutuste" jätku või analoogi ei tasu siit otsida. "Flandria päevik" oli lugedes minu jaoks omamoodi segu igavusest ja kaasahaaravusest. Ühest küljest oli pidev oht, et kohe hakkavad need igas päevas korduvad udu, käblikute ja peedikombainide kirjeldused ära tüütama, aga samas oli kõik nii ilusti kirja pandud, et tundunuks justkui ebaõiglane viriseda. Nii ma siis saingi teada, mis kell Tõnu Õnnepalu tavaliselt öösiti korraks üles ärkas, miks ta ei ostnud soliidset vanainimese mantlit (kalasabam

Rant ehk Buster Casey on düstoopilises tulevikus asuva ühiskonna suurimaid murelapsi, kellel on õnnestunud juba varajasest noorusest alates viia korda laiaulatuslikke nurjatusi, mille tulemusel on ta üleriigilise viha koondpunktiks saanud. Aga pole lugu, sest nüüd on ta surnud. Väidetavalt. Mõned arvavad, et autoõnnetus, mis temale lõpu tegi, viis ta hoopis kuhugi minevikku. Saa siis nüüd aru!? Teos on kirjutatud nn oraalse biograafia vormis - teisisõnu on intervjueeritud hulka inimesi, kes ühel või teisel moel on pidanud tõdema Rant'i eksistentsi, ja nende meenutustest on kokku pandud mingi terviklikkuse poole püüdlev biograafia. Siit tulenevalt on ka saadav pilt Rant'ist kirju ja segane, täis müüte, kuulujutte, lihtsalt lora ja võibolla midagi, mis sarnaneb ka tõele. Kindel on aga see, et too ebaloomulikult terava haistmismeelega ööelanik (vastandina päevaelanikele selles ühiskonnas) võttis osa öisetest romurallides, mida tuntakse seal party crashimise nime all (põrandaalune

Bryan Magee oli kunagi Briti televisioonis tegev filosoofia populariseerijana. Järgnevalt jagan ma teiega Magee vestlust Iris Murdochiga. Võrrelge nüüd sellist televisiooni pühapäevaõhtuse Kanal 2-ga.

Susan Sontag (1933-2004) jõudis oma elu jooksul rabada mitmel rindel, tegutsedes nii kirjandusteadlase, filmitegija, romaanikirjaniku, filosoofi kui ka poliitaktivistina. "Regarding the Pain of Others" (ilmunud ka eesti keeles) oli viimane teos, mille ta enne surma valmis sai. Õigupoolest ei anna see teos päriselt raamatu mõõtu välja, pigem on see hõredaks ja paksuks venitatud essee, kuigi see ei vähenda ta huvitavust. Nii nagu üks tuntumaid Sontagi teoseid "On Photography", on siinkohal vaatluse alla võetud esseegi fotograafiaaineline, kuid seekord keskendudes sõjafotograafiale (lisaks on mõlema teosed oma vaadetelt tegelikult väga erinevad). Võttes siis taustaks sõjafotograafia, püüab autor leida vastust küsimusele, mille esitas juba enne teda Virginia Woolf oma essees "Three Guineas": kuidas ära hoida sõdu? Esseed on keeruline ümber jutustada, see-eest jagan teiega virna katkendeid, mis peaksid ehk andma aimu, millega tegu on (rõhukursiivi olen mina li

Ma lugesin hiljuti Gaimani romaani "American Gods", mis jättis mulle äärmiselt hea mulje. Üritan üks päev tulevikus sellest ka pikemalt kirjutada. Seniks aga üks tunnine video 2006. aastast, kus Gaiman loeb ja räägib asju. Väga sümpaatne. Soovitan, kas või natukenegi piiluda. Neile, kes ei tea, siis lühidalt - Gaiman on 47 aastane inglise kirjamees, kelle sulest võib oodata nii ulme/fantaasia romaane, lühijutte, luuletusi ja koomikseid. Viimaste aastate jooksul kinolinale jõudnud filmid Stardust ja Beowulf on ka tema sulest pärit.