Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"

2007. aasta sügisel veetis Tõnu Õnnepalu poolteist kuud Brüsseli lähedal kirjanike residentsis, kus ta pani kirja selle päeviku, mille lõikude vahele on susatud ka väike jutustus 13. sajandi munga olemistest-tegemistest surma oodates. Eksiilis olek ja oma igapäevast kirjutamine toob muidugi kohe meelde Anton Nigovi "Harjutused" ("Flandria päevikust" selgub muide, et "Harjutused" pidi algselt kandma pealkirja "Harjumused"), aga mingit "Harjutuste" jätku või analoogi ei tasu siit otsida. "Flandria päevik" oli lugedes minu jaoks omamoodi segu igavusest ja kaasahaaravusest. Ühest küljest oli pidev oht, et kohe hakkavad need igas päevas korduvad udu, käblikute ja peedikombainide kirjeldused ära tüütama, aga samas oli kõik nii ilusti kirja pandud, et tundunuks justkui ebaõiglane viriseda. Nii ma siis saingi teada, mis kell Tõnu Õnnepalu tavaliselt öösiti korraks üles ärkas, miks ta ei ostnud soliidset vanainimese mantlit (kalasabam