Sándor Tar "Meie tänav"

Ungarlase Sándor Tari romaan "Meie tänav" kuulub minu jaoks sarja "Põnevaid pärle allahinnatute riiulist". Maksis teine 50 või 70 krooni, sisu oli aga umbes 150 krooni eest.

Kuna teos on pigem romaan novellides kui lihtsalt romaan, olnuks mõeldav ka vaid paari peatüki lugemisega piirduda, aga kuna ma enne lugema asumist seda iseärasust ei teadnud, läbisin kõik leheküljed. Olgugi et ainult kõigi novellide lugemine andis võimaluse sündmuste käigule pilgu heita enam-vähem kõigi asjaosaliste vaatenurgast, valdas mind pigem tunne, et sama tulemuse saanuks ka ühes peatükis esinevaid nimesid, haigusi ja jooke varieerides (millest tulenevalt ei vaevunud ma ka eriti nimesid meelde jätma). Õigupoolest võinuks ehk piirduda lausa paari leheküljegagi, millest piisanuks sisu etteaimamiseks, samas kui stiili teadasaamiseks aitas juba ühest lõigustki. Järgnevalt aga sellest, miks kogu raamatu lugemine siiski asja ette läks.

Autor on võtnud vaevaks tutvustada lugejale Ungari trööstitumaid külgi. Tegevuspaigaks lame Alföld ida pool Doonaud, täpsemalt üks perifeerne tänavküla. Seal sündinuil ei paista oma saatusest pääsu olevat. Mõnel ehk õnnestubki kuhugi suuremasse asulasse kutsekooli minna, aga erinevatel asjaoludel lõpetatakse ikka kodukülas võlgu juues või oma miniaga sugu tehes (tõenäolisemalt muidugi mõlemat tegevust harrastades). Elatakse mingites sarades, sest kui mõni edumeelne idealist hakkaski kunagi suure hurraaga omale maja ehitama, ei jõudnud sellega kunagi keegi lõpule. Mõni ime, sest valdav enamus joob päevad ja ööd läbi ning ülejäänud tegelevad neile baarides võlgu alkoholi müümisega (kuid eks joo nemadki). Targemad on nimelt täheldanud, et isegi kui raha pole, on võimalik pidevas joobes viibida, kuna mingist hetkest alates on purjusoleku säilitamiseks väga vähe tarvis juurde juua. Tööd õieti kellelgi pole, elavad eri sorti toetustest ja pensionitest, kaklevad ja amoraalitsevad, petavad ja varastavad, aga siis tüdinevad ja lepivad ära. Küla pappi tsiteerides peab aga nentima, et "siin ei ole inimestel viitsimist nii suureks jumalavallatusekski, et maapõu neid neelaks."

Nagu arvata võib, ei elata selles tänavas just üleliia jätkusuutlikku elu. Kui teos poleks üles ehitatud novellilaadsete osadena, võiks mingi hetkeni veel loota, et olukord paraneb, midagi võib muutuda, aga kus sa sellega. Pärast paari peatükki on selge, et siin pole mingit lootust mülkast pääseda. Ehk selle lootusetuse rõhutamiseks ongi vaja analoogseid lugusid järjepanu korrata ja varieerida. Sellele vaatamata oli lugemine aeg-ajalt äärmiselt tüütu ja ma jõudsin vahepeal ligi 900 lk jagu muid raamatuid lugeda. Vähemalt tundus enda elu pärast lugemist kontrastselt kaunina.

Üks stiilinäide leheküljelt 46, milles ilmneb selgelt kogu teosele iseloomulik lauseehitus (otsekõne puudus täiesti, kõik oli kaudseks tehtud ja justkui ühe hingetõmbega välja öeldud):

Tüdruk jäi kaks korda istuma, aga lõpetas siiski kooli, kodus kõik rõõmustasid, ainult tema mitte. Nädalaid ta lonkis niisama ringi, siis sosistas isale rõõmuga, et talle on ära tehtud. Õnnestus. Ja kes siis, küsis isa. Ács Jóska? Oh ei, ütles väike tüdruk. Dorogi. Kaks korda. Isa haaras peast kinni ja ei öelnud muud, kui et sa oled idioot, mu laps. Siis läks jooma. Õhtul võttis väike tüdruk sisse kõik ema arstirohud, aga vesi, mida ta peale tahtis juua, oli kuse maiguga, ja nii ta oksendas kõik välja. Isa laulis samal ajal teises toas emale vanu laule, nii valjusti, et Hesz Jancsi, naaber, karjus varsti, et aitab juba, ma panen teil maja põlema! Natuke aega sõneldi, ja siis tekkis lõpuks vaikus. Hommikuks oli põrsas nälga surnud, Béres nuttis teda taga, ja kaevas siis talle augu õuenurka, Magdika vaatas ukselt ja naeris. Hiljem läks väike tüdruk poodi, tõi piima ja sarvesaia ja sõi õuel, kaevu kõrval. Varsti läheb ka isa poodi, ostab kakssada viina. Siis toob Sarkadi-mutilt veini ja nad joovad ka seda.