Viivi Luik, Hedi Rosma "Ma olen raamat"

On aegu ja kohti, kus ja millal see raamat oleks täiesti omal kohal. Selle aegruumi all pean peamiselt silmas jõulueelset raamatupoodi Eestis ja oh imet, vahetult enne 2010. aasta jõule see teos ilmuski. Leian, et parem, kui see teos ei oleks ilmunud. Selgitan lähemalt. Nimelt meelitas Urmas Ott kunagi Viivi Luike oma jutusaatesse. Viivi punnis aga vastu, kuni 2008. aastal saadi kokkuleppele: kirjanik tuleb saatesse, kui valmib uue teose käsikiri. Ott olevat pannud kirjastajale südamele "see asi ära korraldada", kui aeg küps on. Kui kirjanik "Varjuteatri" käsikirja valmis sai, polnud aga enam Otti ega saadet, kuhu minna.

Kirjastaja ei lasknud asjal niisama jääda ning korraldas vestluse ära. Oti asemel vestles Viivi Luigega Hedi Rosma (s 1983), kultuuriteooria magister ja muidu tark inimene, ning tulemus valati raamatusse ja paisati lettidele. Mul on kahju, et Viivi Luik ei jõudnud Urmas Oti saatesse. Usun, et oleksin saadet huviga vaadanud ja kõik oleks kena ja tore olnud. Hedi Rosmale ei ole mul etteheiteid, ta ei ole muidugi Urmas Ott, aga ega ma seda eeldanudki. Aga kahe targa inimese vaheline pooleteisetunnine (tulistan puusalt praegu) vestlus 159-le leheküljele laiutama panna on lihtsalt haltuura, millega kingiotsijaid inimesi enne jõule rõõmustada. Oleks need 159 lehekülge tihedalt täis, aga see on lausa naljakas, kui hõre raamat on. Näiteks lehekülgedel 131-143 (st 13 leheküljel) oli teksti umbes 3,5 lk! Raamat on muide väga kena, Andres Tali kujundatud. Kuid kuna mulle tundub, et asja eesmärk oli midagi enamat kui kaunis aforismikogumik, tunnen end petetuna. Aga lubage, ma kurdan nüüd sisu üle.

Olgu öeldud, et olen Viivi Luige suur austaja (khm, kes on lugenud "Varjuteatrit", ta luuletusi ja Jaak Jõerüüdi "Muutlikku"). Südamel hakkab natuke kergem, kui meenub, kui pühendunud loomeinimesi siin ilma peal on. "Ma olen raamat" oli intervjuu selle imelise kirjaniku ja taibuka noorhumanitaari vahel. Kuna küsimused olid paarileheküljelised nagu vastusedki, oli see tegelikult pigem dialoog või õieti nagu see mäng, kus järgmine mängija peab ütlema sõna, mis algaks sama tähega, millega lõppes eelmine sõna. Luik ja Rosma vestlesid igavikulistel teemadel, nagu elu, surm, kodumaa, sõjad, kirjandus jms. Kõlab päris normaalselt, eks ole? Sellepärast ma teose üldse raamatukogust võtsingi. Mis aga selgus? Sain teada, et e-kirjad ei ole ikka seesama, mis vanasti paberil kirjade saatmine. Et tänapäeval ilmub palju mõttetuid raamatuid. Et armastus ei ole mitte roosamanna, vaid MÕÕK ja TULI (raamatus oli üldse pidevalt dramaatilisi suurtähti). Et kes uskus 1945. aastal, et sõjavaremetes linnades veel kunagi meelt lahutatakse jne. See oli nagu Gustave Flaubert' "Käibetõdede leksikon" (vt ka Vikerkaar 1-2/2006), klišeede kogu, kus on täpselt kirjas, mida on kultuursel inimesel paslik kosta, kui seltskonnas mõni nähtus jutuks tuleb. "Ma olen raamatus" on lugejat lisaks kostitatud tsitaatidega klassikutelt.

Tegelikult nende käibetõdede koha pealt võinuksin isegi silma kinni pigistada, sest lugeda oli ikkagi võrdlemisi mõnus ja mõlemad kõnelejad oskasid need truismid eriti kaunisse vormi valada, aga mind häiris kohatine naeruväärne utreeritus. Tsiteerin Hedi Rosmat: "Kui me juba Jungist rääkima hakkasime, siis ega ilma unenägudeta ei saagi. Need kaks unenägu mida sa siin kirjeldasid, ütlevad Jumala ja elu mõtte kohta rohkem kui kõik virnad raamatuid, mis nendel teemadel kunagi kirjutatud on." Ma ei saa aru, miks selliseid asju öelda. Ei, tegelikult ma saan aru, millal ja miks seda öelda, aga miks seda raamatusse panna, on segasem. Sedasorti mõttepahvatused tuletavad meelde sellist hooplemist, mida mu koduakna taga lapsed harrastavad: 
Laps nr 1: "Mul on neli eurot!"
Laps nr 2: "Aga mul on nelikümmend!"
Laps nr 1: "Mul on tegelikult neli miljardit eurot!" jne.
Mõnes mõttes on minu jaoks see raamat just selline, mida mõlemad autorid kaudselt hukka mõistavad. See vestlus oleks võinud suuliseks jäädagi, kuid olla kuidagi publikuga jagatav. Näiteks Ööülikooli loeng oleks olnud väga tore formaat. Siis ehk poleks seda jõuluraamatu-haltuura mekki juures.

Postita kommentaar

0 Kommentaarid