Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Mõtlesin mõneks ajaks loobuda tundekasvatuslike omadustega ilukirjandusteostest ja lugeda vahelduseks midagi pärismaailma kohta. Raamatupoes jäi silma Raymond Tallis'e populaarteaduslik teos inimpeast ja kuna ma seda juba natuke liiga kauaks sirvima jäin, otsustasin selle endale soetada. Tollest Raymondist polnud ma enne midagi kuulnud ning millegipärast arvasin, et tegemist võib olla mõne vanaldase isehakanud targutaja-tühikargajaga. Olukorraga tutvudes selgus aga, et ameti poolest gerontoloog Tallis on meditsiinialase karjääri kõrval usinasti kirjutada vehkinud ning kuulub nüüdseks tänapäeva Inglismaa olulisemate intellektuaalide hulka. Ei saa aga öelda, et see kõik lihtsalt oleks tulnud, kuna enne kirjanduslikku debüüti aastal 1987 oli ta kirjastussoovidele suisa 135 korda ära öeldud. Tallis põhjendab seda nii: “The vain reason is that my books were ahead of their time. The real reason is that they probably weren't very good. One of the hardest lessons of writing is to know

1950ndatel ilmusid ameerika kirjanduspilti biitnikud eesotsas Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi ja William S. Burroughsiga. Kuni viimase ajani olid mu kokkupuuted eelmainitute loominguga piirdunud Kerouaci kultusteose "On the Road" silmitsemisega raamatupoodide riiuleil, nüüd aga sirvisin vana head 1001 raamatu raamatut ja komistasin Burroughsi 1953. aastal kirjutatud romaani "Junky" otsa. Kuna "Junky" on vähemalt osaliselt autobiograafiline, oleks paslik põgusalt käsitleda Burroughsi elukäiku. Ta sündis 1914. aastal rikka töösturi perre ja lõpetas 1936. aastal Harvardi ülikooli inglise kirjanduse erialal. Kõlab väga uhkelt ja paljutõotavalt, aga oma võrdlemisi kõrgele seisusele ja kindlale sissetulekule vaatamata töötas tulevane kirjanik nii prussakatõrjuri kui tehasetöölisena. 1945. aastal abiellus ta Joan Vollmeriga, kellega Burroughs jagas huvi relvade vastu. Paraku viis see sama huvi nad ka igaveseks lahku, kuna 1949. aastal lasi Burroughs kogemata oma