Raymond Tallis "The Kingdom of Infinite Space. A Fantastical Journey Around Your Head"

Mõtlesin mõneks ajaks loobuda tundekasvatuslike omadustega ilukirjandusteostest ja lugeda vahelduseks midagi pärismaailma kohta. Raamatupoes jäi silma Raymond Tallis'e populaarteaduslik teos inimpeast ja kuna ma seda juba natuke liiga kauaks sirvima jäin, otsustasin selle endale soetada. Tollest Raymondist polnud ma enne midagi kuulnud ning millegipärast arvasin, et tegemist võib olla mõne vanaldase isehakanud targutaja-tühikargajaga. Olukorraga tutvudes selgus aga, et ameti poolest gerontoloog Tallis on meditsiinialase karjääri kõrval usinasti kirjutada vehkinud ning kuulub nüüdseks tänapäeva Inglismaa olulisemate intellektuaalide hulka. Ei saa aga öelda, et see kõik lihtsalt oleks tulnud, kuna enne kirjanduslikku debüüti aastal 1987 oli ta kirjastussoovidele suisa 135 korda ära öeldud. Tallis põhjendab seda nii:

“The vain reason is that my books were ahead of their time. The real reason is that they probably weren't very good. One of the hardest lessons of writing is to know your reader. I thought it was good enough that he or she should have this amazing work. I was thinking ‘this should be difficult' and not appreciating that there was nothing wrong with being engaging and pleasurable.” (intervjuust The Times'is)

Eelnev kirjeldab üsna hästi ka teose „The Kingdom of Infinite Space“ tooni ja laadi. Autor teeb põhjaliku ekskursiooni inimese peas, käsitledes punastamist, nuuskamist, oksendamist, suudlemist, juukseid, seksi, surma, haigutamist jms. Läbiva teemana on juttu inimese minast ning sellest, miks endast mõeldes meie mina pigem peas kui põlve taga paistab asuvat. Tallis’el on õnnestunud tasakaalukalt ühendada filosoofiline mõtisklemine, faktirikas bioloogia ja asjakohased tsitaadid klassikutelt. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli ta ka ilmselt lõplikult aru saanud, et keerulistest asjadest võib kirjutada ka vaimukalt ja kaasahaaravalt, muutumata samas vähem tõsiseltvõetavamaks. Mina jäin igatahes väga rahule ja lisaks omaette mõtisklemise soodustamisele tekitas Tallis väga mitmel korral väljakannatamatu tahtmise uusi fakte teistega jagada (mida ma ehk liigagi tihti ka tegin). Raamatu lõpus on palju märkusi ja viiteid ning kui ma kunagi end kokku võtan, vaatan need uuesti üle, sest mitmed käsitletud teemad olid piisavalt huvitavad, et neisse põhjalikumalt süveneda. Siinkohal oleks paslik jagada teiegagi üht paljudest huvitavatest juhtumitest, millel autor oma teoses (lk 75) peatub:

"We are inclined to laugh when we are in the presence of someone else who is laughing or even when we listen to canned laughter. Just how infectious laughter is was illustrated by an episode in 1962 in a girls' boarding school, where, for a period of six weeks, the school was forced to close. It began with three girls who were stricken with bouts of uncontrolled laughter for hours on end. Eventually nearly half the 159 school boarders were affected, laughing for up to 16 days at a time. The school was closed and the children sent home but this resulted in further spread of the condition throughout communities and to other schools. Attempts to reopen the school were disastrous. In the two-year period that the gelastic epidemic lasted, 14 boarding schools and entire villages and towns were affected round the eastern shore of Lake Victoria. Laughter under such circumstances is no laughing matter."