Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Alfred Leopold Isidor Kubin (sündis 10 aprill 1877 Böömimaal suri 20 August 1959) on eelkõige tuntud ekspressionisti ja illustraatorina oma süngete ja õõvastavate joonistuste järgi. Tema elukäigu võib wikipedia ainetel lühidalt kokku võtta järgmiselt: ta oli õpipoisiks ühe fotograafi juures, kelle käest ta mitte midagi ei õppinud; tahtis ennast ära tappa, aga see ei õnnestunud; liitus korraks austria sõjaväega, kuid pidi sealt närvivapustuse tõttu lahkuma. 21. aastaselt otsustas ta kunstikooli minna, kus leidis enda jaoks ekspressionismi. Temast sai Müncheni kunstnikerühmituse Sinine Ratsanik liige ning ta illustratsioonid kaunistavad siiani mitmete kirjandusklassikasse kuuluvate teoste lehekülgi. Mingi hetk leidist Kubin, et elu visualiseerimisest talle enese väljendamiseks ei piisa, ja nii haaras ta kirjasule. Või millega iganes tollal kirjutati. Kuulsaim tema kirjanduslikest töödest ongi ulmeromaan "Die Andere Seite", mis on Mati Sirkeli poolt 2007. aastal ka eestikeeld

Jällekord väikese viitega, aga parem hilja kui mitte kunagi - ajakirja Lugu Talv/Kevad 2010 numbrist võib leida siinkirjutajate lühida soovituse eelmise aastanumbri sees ilmunud raamatute kohta. Isegi pilt trükiti teksti kõrvale ära:) Meie jaoks oli see igatahes väga põnev ja elevust pakkuv ettevõtmine. Nii tore, et keegi meie arvamusest huvitatud on! Aitäh! Siinkohal tervitused ka teistele raamatublogijatele, kes võimalust kasutasid ja trükitud said!

Olgem ausad, ma ei ole suurem asi Sonic Youthi fänn. Kunagi keskkooli ajal üritasin vist neid kuulata, aga siis ei suutnud nad mulle piisavalt kõrva jääda ja sinna paika see meie suhe jäigi. Samas on minu arust väga huvitav näha, kust kirjanikud ja kõikvõimalike kujutavate kunstide või tegelikult misiganes valdkonna inimesed oma insipiratsiooni saavad. Kuidas ühe inimese töö (või antud juhul ühe bändi looming) nii paljudele teistele tõukejõuks ja insipiratsiooni allikaks olla võib. Ja siis nende inimeste teod ja tulemused juba kolmandaid mõjutavad jne. Muusika on kõikvõimalike tšakrate avamiseks minu arust ideaalne vahend. Piisab mingist meloodiast, rütmist, ühest sõnast, paarist lausest, loo sõnumist, et inimese peas midagi liikuma panna. Muidugi kui on tegemist inimesega, kel on muusikaga mingi emotsionaalne side. Päris hämmastav, kuidas mõni lugu suudab oma lühikese kestuse jooksul luua kuulajas nii erinevaid maailmu, tuua välja nii erinevaid tundeid ja maalida erinevaid pilte, st

Paistab, et olen alateadlikult populaarteaduslikku kirjandust ajutiselt hülgamas, sest tundekasvatuslikel eesmärkidel on vahel vaja ka ilukirjandust lugeda. Tõnu Õnnepalu värskeim romaan "Paradiis" osutus seetõttu kogemata sobivaks vaheetapiks, kuna vormiliselt on tegu ilukirjandusega, sisuliselt aga tõsielulise looga ühest väikesest Hiiumaa külast 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Kuue päeva jooksul kirjutatud kirjades (mille adressaadi ära arvamine mulle palju lõbu valmistas) pajatab autor lindudest ja lilledest, randa uhtunud pudelitest, kohalike mammide ja vanapoiste elu-olust, aastaaegade vaheldumisest, lammaste pidamisest ja aiaehitusest. Ühesõnaga järjekordselt üks ootuspäraselt lüüriline ja mõtisklev teos, mida oli algusest lõpuni meeldiv lugeda sõltumata sellest, millest parasjagu juttu oli. Kuna seekord ei kirjutanud autor mulle võõrastest ja kaugetest kohtadest, siis jäin lugedes mõtlema neile maakohtadele, millega mul endal mingi isiklik suhe on. Ainul

Populaarteaduslike raamatutega on mul segased suhted. Ma ei orienteeru selles žanris eriti hästi ja seetõttu tuginen lugemisotsuse tegemisel teose esteetilistele omadustele ja tagakaanel asuvale kümnelauselisele ülevaatele. Samas säilib mus pea kogu lugemise vältel teatav skepsis, kuna ma üldiselt ei tea autorist suurt midagi ja siis ei tea alati, kas jääda teda uskuma või mitte. Samasugused segased tunded jälitasid mind ka Dan Ariely "Predictably Irrationali" lugedes. Seekord läks küll kõik natuke lihtsamalt, kuna raamatu kinkis mulle jõuludeks kaasblogija Janika ja seetõttu ei tekkinud vähemalt küsimust, kas seda lugeda või mitte. Esmamulje oli üsna paljulubav, sest raamatu kaaneümbris on kena ja katsumisel peaaegu naudingut pakkuv. Põhimõtteliselt ei tohtinuks kahtlustavalt suhtuda ka autori kompetentsi, sest Dan Ariely evib kaht doktorikraadi, õpetab nii MIT-s kui Duke'i ülikoolis ja on esindatud ka ted.com -is. Olgu skepsisega kuidas on, käsitletav teema tundus mu j